Tähistamaks Arvo Pärdi 82. sünnipäeva, toimus 11. septembril Londonis heliloojale pühendatud muusikateaduse konverents „Arvo Pärt: Icon of Modernity“. Väikese, aga sisuka konverentsi korraldas Kuninglik Muusikaakadeemia koostöös Eesti saatkonnaga Londonis, eestvedajaks muusikateadlane ja Pärdi uurija, professor Robert Sholl.
On tähelepanuväärne, et teaduskonverents tervikuna keskendub ühele tänapäeva kunstnikule ja tema loomingule, kuid tänavu on see juba teine Pärdi loomingu uurimisele pühendatud akadeemiline üritus pärast maikuus New Yorgis toimunud neljapäevast konverentsi „Sounding the Sacred“. Suurbritannias on Pärdi konverentsi varem korraldatud 2010. aastal, mil Londonis Southbank Centre’is peeti kahel päeval ettekandeid pealkirja all „Arvo Pärt: Soundtrack of an Age“.
Seekordsel konverentsil Londoni Ülikooli ruumides sai kuulata kokku kuut ettekannet, mis käsitlesid Pärdi loomingut väga erinevatest vaatepunktidest.
Luisa Curinga (Fermo G. B. Pergolesi nim konservatoorium) ettekanne „Ühtsus, variatiivsus ja tämber: Pärdi teoste erinevad versioonid“ uuris „Fratrese“ ja „Summa“ erinevate seadete näitel, millist rolli mängib tämber teose identiteedis. Curinga rõhutas, et ehkki helilooja jaoks ei ole tämber teose loomisel esmatähtis, viitavad erinevate versioonide hulk ja mitmed olulised detailid instrumentatsioonis selgelt Pärdi erilisele tämbritundlikkusele.
Walter Kurt Kreyszig (Saskatchewani ülikool) ja Alexander Lingas (Londoni linnaülikool) keskendusid oma ettekannetes Pärdi tekstikäsitlusele. Kreyszig on uurinud teksti ja muusika vahekorda lääne kirikumuusikas sajandite jooksul ning võttes fookusesse Pärdi „Missa syllabica“, väidab ta, et Pärt pakub 16. sajandil toimunud Trento kirikukogu vastavatele määrustele ja neist lähtunud Palestrina kirikumuusikale välja oma alternatiivse vastuse. Pärdi kompromissitut süllaabilist tehnikat liturgilise teksti esiletoomisel nimetab Kreyszig uudseks jooneks hilisemas lääne kirikumuusikas.
Alexander Lingas kui Bütsantsi muusika ekspert lähenes Pärdi loomingule õigeusu teoloogia vaatepunktist, küsides, kuidas ja millisesse õigeusu muusika traditsiooni Pärdi teosed sobituvad. Helilooja keskendumine sõnale, pühadele tekstidele, demonstreerib ustavust ida kirikuisade seisukohale, mis nägi muusikat mitte eesmärgina iseeneses, vaid ühe vahendina pühade sõnade edasiandmiseks. Eriti tugevalt on see printsiip püsima jäänud õigeusu slaavi traditsioonis, mis on Pärti kõige vahetumalt mõjutanud.
Laura Dolp (Montclairi ülikool, New York) käsitles oma kultuuriteoreetilises meta-analüüsis Pärdi loominguga seotud medievalismi ilminguid, seda eelkõige „Miserere“ näitel. Pärdi fenomen on tema sõnul esile kutsunud väga erinevaid medievalismi ilminguid, mis avalduvad jätkuvalt nii muusika praktikas kui ka selle tajumisviisis. Selle uurimiseks vaatles ta Pärdi muusikat kokku üheksast aspektist, nende seas kompositsiooniprotsessi, vanamuusika mõjutusi, keskaja kunstniku kuvandit, valgustusajastu-eelset teoloogiat, teatrimudeleid jms.
Andrew Shentoni (Bostoni ülikool) ettekanne tõukus väitest, et ehkki Pärt pole kirjutanud ühtki ooperit, on mitmes tema lühiteoses („Dopo la vittoria“, „And One of the Pharisees …“, „L’Abbé Agathon“ jt) selgeid viiteid lavateose loogikale, seda nii ainestiku valikul (pühakulood ja tähendamissõnad), vormilises ülesehituses (konkreetsed sündmused, karakterid) kui ka muusikalise materjali narratiivsuses (muusikalised sümbolid, juhtmotiivid). Shentoni sõnul võib Pärdi muusikalises loojutustamises leida paralleele traditsiooniliste jutlustamistehnikatega.
Anna Shvets (Lublini Maria Curie-Skłodowska nim ülikool) on uurimistöös lähtunud eeldusest, et Arvo Pärdi loomeprotsess põhineb rangetel matemaatilistel reeglitel, mis võimaldab arvutitarkvara abil tema teoseid analüüsida ja need reeglid kindlaks teha, samuti leida helid, mis reeglitest kõrvale kalduvad. See omakorda lubab Pärdi teoseid paremini visualiseerida ja modelleerida. Shvets esitles oma analüüsi kuue instrumentaalteose põhjal, kuid ettekandele järgnenud arutelu tulemusel jõudsid uurijad konsensusele, et kogu Pärdi looming siiski sellele analüüsile ei allu.
Ettekandeid pidanud teadlased on aktiivsed ja pühendunud Pärdi-uurijad, kelle sulest on ilmunud mitmeid olulisi publikatsioone. Lisaks 2012. aastal välja antud kogumikule „Cambridge Companion to Arvo Pärt“ (toim Andrew Shenton) ilmus septembris 2016 kogumik „Contemporary Music and Spirituality“ (toim Robert Sholl, Sander van Maas) ja tänavu augustis kogumik „Arvo Pärt’s White Light“ (toim Laura Dolp).
Konverentsil osalesid ka Arvo Pärdi keskuse esindajad, mis andis võimaluse tutvustada keskuse arenguplaane ja luua tulevikku vaatavaid kontakte maailma juhtivate Pärdi uurijatega, kelle jaoks on keskuse arhiiv äärmiselt väärtuslik alus edasiseks uurimistööks.