Hoolimata viljakast muusikaloomingust, sealhulgas tema uusimast teosest, kauaoodatud neljandast sümfooniast, jääb Eesti helilooja Arvo Pärt ka 75-aastaselt sama suureks müsteeriumiks nagu alati, leiab Peter Quantrill.
Ei ole tarvidust ilustada Arvo Pärti või tema muusika edukust. Ta väljendab tabavalt lihtsaid tõdesid. Üks tema kogumikest on Ühendkuningriigi kogumike edetabeli esikahekümnes – ja seda juba enam kui kolm aastat – koos selliste plaatidega nagu „The Only Classical Album You’ll Ever Need“. Ja see on teine kogumik.
Paljude jaoks toimib varasema albumi muusika („Fratres“, „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“, „Summa“) muusikalise rahustina; samas on palju ka neid, kes leiavad – tsiteerides ühe taksojuhi sõnu Esa-Pekka Salonenile –, et see võimaldab neil kuulda oma sisemist häält. Kolmandad peavad sellele lähenema teise nurga alt ja teatava ettevaatusega. Salonen ise on üks neist. „Hilises teismeliseeas olin ma tulihingeline Boulezi-järgija,” meenutab ta, „ja kuulutasin valjuhäälselt, kui väga ma seda laadi muusikat vihkan. Mis tahes tonaalne akord oli nagu oma hinge müümine kommertsjõududele. Tsiteerisin Boulezi ja ütlesin, et helilooja, kes ei tunneta seriaalse muusika vajalikkust, on kasutu. Tagantjärele tundub see nagu kuulus Ždanovi avaldus 1947. aastal [mis mõistis hukka Šostakovitši muusika]. Muuda siin-seal paar sõna ümber ja tulemus on sama. Kuidas ma küll muutunud olen!”
Seda muutust võib kuulda Saloneni enda muusikas; alates teose „Floof“ rütmilisest anarhiast kuni rahuliku ja kindla arenduseni töös „Wing on Wing“. „Mina pidin saama üle neljakümne aasta vanaks, enne kui see asi minuni jõudis.
Pärti uuesti üle kuulates avastasin sealt ainulaadse hääle. Mis mind tänapäeval huvitab, ongi helilooja hääl. Kunst ei saa seisneda õiges või vales – sellise asjaga tegelevad advokaadid ja poliitikud. Niimoodi jõudsin ma üsna küpses eas Berliozini. Varemalt pidasin teda kohutavaks amatööriks: harmoonia oli nii kohmakas, tal puudus häälte juhtimine, ta oli igav. Ja siis mõistsin ma hääles peituvat uskumatut originaalsust ja ühtsust. Sama kehtib Pärdi puhul. Nii palju on imitaatoreid.”
Äsja ilmus Pärdi muusika „koduplaadifirma” alt neljanda sümfoonia esmasalvestis Saloneni dirigeeritud Los Angelese Filharmooniaorkestri esituses. ECMi asutajast Manfred Eicherist on räägitud palju kordi, kuidas ta juhtus sõidul Stuttgartist Zürichisse kuulma Saksa raadiost „Tabula rasa“ ülekannet. Tal kulus poolteist aastat, et leida üles teos ja selle autor, misjärel sündis plaadiseeria ECM New Series. Tähistamaks helilooja 75. sünnipäeva käesoleva aasta septembris, tõi ECM välja luksusversiooni, mida täiendab Paul Griffithsi essee, kus albumit kirjeldatakse kui „peaaegu täiesti tundmatule alale (sovjetlikku idabloki muusikasse) avanevat akent, kätt, mis sirutus üle piirangute; teistsugust kuulamisviisi.”
Eicher tõmbab asjakohase paralleeli: „Nii nagu Samuel Becketti või Don deLilloga tekib sul just neile iseloomulikul viisil teatud ridade vahelt lugemise tunne.” Ta võrdleb oma suhet Pärdiga „kaameramehe ja filmirežissööri vahelise suhtega. Pärdiga töötamine esitab teatud väljakutseid, nii nagu ka töötamine Kurtági või Silvestroviga, kuid me oleme õppinud teineteist eriliselt mõistma. Ta on suuteline improviseerima. Ma ei pea silmas mitte seda, et tema muusika on sõna otseses mõttes improviseeritud, vaid et ta on suuteline kaasa mõtlema, on piisavalt paindlik, et muuta oma tegevust vastavalt tema ümber toimuvale, ning paljude muusikutega töötamise taustal imetlen ma seda.”
Helilooja ise ei ole selle komplimendiga nõus, kui kohtun temaga Londonis päev enne Saloneni ja Filharmooniaorkestri neljanda sümfoonia esmaettekannet Ühendkuningriigis BBC Promsi raames. „Vaadates tudengiajal kirjutatud töid, filmimuusikateoseid, siis need improviseerisin ma proovide käigus. Need ei jäänud kestma. Nüüd toimub loominguline protsess teisiti. Nüüd on mu tegevus teist laadi suhtlus.”
Tsiteerides taas Saloneni: „Spirituaalsed seosed kipuvad viitama millelegi ähmaselt igavale. Ent kui Pärt komponeerib, on iga noot ränga töö tulemus. Talle ei tule miski kergelt kätte. Niisuguse muusika iva seisneb selles, et sa ei „oksenda” noote välja. Sa pead iga viimase neist välja teenima.” Võrrelgem seda Paul Hillieri suurepärases uurimuses Pärdi muusika kohta (Oxford, 1997) tsiteeritud kaastudengi meenutusega Tallinna Muusikaakadeemia päevilt 1950. aastatel, kus Pärdi varaküpsust mäletatakse järgmiselt: „Tundus, et tarvitseb tal ainult varrukat raputada ja noodid pudenevad välja.”
Pärdi akadeemiaõpingute ajal mängis mõnda tema teost Vene pianist Maria Judina; Heino Eller hoidis oma õpilast. „Ma ei olnud kuigi ärgas õpilane,” meenutab Pärt, „aga Eller oli väga kannatlik. Ja nüüd saan ma aru, et see on armastuse anne: see viitab tõelisele inimlikkusele. Samamoodi – kuidas sa õpid dirigeerimist? Sa vaatad oma õpetajat, sa järgid plastilist liikumist. Või laulmist? Sa kuulad oma õpetaja häält ja aimad järele. Ning nüüd, aastaid hiljem tahaksin ma rohkem oma professoreid matkida.
„Nende inimeste suurus, nende emotsiooniküllus ja rikkalik intellekt – just seda tuleb imiteerida. Mitte nende sõrme liigutamise viisi, vaid ideede edasiandmist selle sõrme kaudu. Loominguline kese asub südames, mitte peas. Ja see on suurte lauljate saladus: kahe noodi vaheline legato – ideede liikumine. Nad ei astu ühest paigast teise, vaid hõljuvad maapinnast veidi kõrgemal.”
Pärdist – või Pärdiga – rääkides on raske midagi konkreetset välja tuua. Kõik asjad tunduvad olevat omavahel seotud. Kahtlemata on see selgemini tunnetatav nüüd, teostes nagu neljas sümfoonia, mitte niivõrd kolmanda sümfoonia massiivsetes blokilaadsetes kontrastides, mida Kristjan Järvi nimetab Eesti muusikakultuuri nurgakiviks. Järvi uus salvestis Sonyle joondub ühte ritta nendega, mille tegid tema isa (BIS) ja vanem vend Paavo (Virgin). „Avastasime uut CDd salvestades,” räägib Järvi, „et ei saa kasutada esimese kolmetunnise sessiooni materjali. Nagu Arvo ütles: „See on okei, aga see pole veel valmis.” Muusika tuleb läbi raputada: lasta tal üles kerkida ja langeda ning seejärel täielikult maha rahuneda. Mis kõige tähtsam – seda tuleb hoida voolavana. Paljude arvates on Arvo muusika lihtsalt tasane ja püha, ent tõde on keerukam. „Ära mängi seda nagu kunstiteost,” õpetas ta mind, „nagu hoiaksid midagi väärtuslikku.””
Järvide perekond kordas vaid nädal aega hiljem Pärdi põgenemisteed, mis viis ebasoosingusse langenud helilooja 1980. aastal Tallinnast rongiga Viini. „Nagu paljud teised heliloojad,” mõtiskleb Kristjan Järvi, „püüdis ka Arvo kirjutada muusikat repressiivse nõukogude režiimi raames. Ja selles kontekstis taandusid paljud asjad müraks. Siis tuli tema ja asus kirjutama tõeliselt kaunist muusikat, mis mõjus teatud mõttes spirituaalselt, mitte aga muul moel, mis oli end põhimõtteliselt ammendanud. Ta leidis mooduse, kuidas ootuspärasuse raamides võimudele naha vahele pugeda, ja tegi seda ehk koguni mõjuvamalt, kui ise kavatsenud oli. Nüüd tagasi vaadates võime näha, kui revolutsiooniline oli tema uus stiil, kuid tollal peeti seda antagonistlikuks. Tema on kujundanud Eesti muusika lätte ja näo, ning ometi ei püüdnud ta seda teha.”
Siiski eitab helilooja ise mõtet rahvusluse määravast mõjust. „See ei ole minu jaoks teema. Kui see on olemas, siis see on olemas.” Niisiis, kas peaksime keskenduma nootidele? „Ei. Ärge keskenduge nootidele. Siin on tegemist tajuga, inimeksistentsiga, elutunnetusega, millega iganes soovite, Jumalaga, kuid mitte kitsa rahvusliku getoga. See on iga konflikti ja vastanduse algus.” „Nekroloog“ võib olla esimene seriaalne muusikateos Eesti muusikas ning kolmas sümfoonia „üleminek”, ent nii Pärdi kui ka Lääne kuulatajate jaoks oli just „Tabula rasa“ see, mis „kõike muutis”.
Salonen juhib tähelepanu Balti riikide hävituslikule saagale. „Mõelgem Arvo minevikule. Ta sündis sõltumatus riigis, mille okupeerisid siis Nõukogude väed, ning ükskõik kummal poolel sa seisid, seisid sa ikkagi valel poolel. Kui kuulusid natside vastu võitlevasse partisanisalka, võitlesid sa Stalini eest – ja vastupidi. Heliloojana tuntust kogudes suunas Arvo rohkem või vähem leebel moel teatava vastupanu oma muusikasse. Mõned aastad tagasi salvestasin ma „Credot“ ning keegi rääkis mulle, et selle esmaettekandel Tallinnas oli koor hüüdnud sõnade „Credo in unum Jesum Christum” vahele nõukogudevastaseid loosungeid. Ma arvan, et tema suhe Vene kultuuriga on keeruline, sest suures osas ammutab ta inspiratsiooni ja materjali ortodokssest traditsioonist, olles samal ajal eestlane.”
Sellesama suhte keskmes asub neljas sümfoonia, mille tausta moodustab püha kaitseingli ortodoksne kaanon ning mille alguses on pühendus kunagisele naftamiljardärile Mihhail Hodorkovskile, kes viibib praegu pettusesüüdistuse tõttu vanglas. Eicher leiab, et me ei peaks sellest liiga palju välja lugema – ja Pärt ei ole Hodorkovskiga kunagi kohtunud –, ent Salonen ütleb, et „pühenduse fakt ei pruugi olla küll esteetiliselt märkimisväärne, kuid samuti ei saa seda unustada. Inimesed suhtuvad Hodorkovskisse erinevalt. Mõnede silmis on ta lihtsalt korrumpeerunud ärimees, kuid Arvo arvab ta ilmselgelt olevat inimsoo eest kannatust kandva pühaku.”
Sümfoonia keskset motiivi varjutab pidevalt süngelt harmoneeritud pillikeeltevärin, märgistusega affannoso – „äreva ilmekusega”. Pärt ütleb: „[Pärast malbet avaosa] tuleb sisse teistsugune emotsioon; see ei ole äusserlich [väline], see on … seda pigem pole.” Ta näitab mulle partituuri, mille igal leheküljel võib küll näha ja kuulda omaloodud tintinnabuli-stiili (kaks häält: üks neist arpedžeeritud, saatmas samm-sammult meloodiat), mis on kujundanud tema muusika mõtlikku iseloomu alates teosest „Aliinale“, kuid seal peitub varjatud kujul ka affannoso-element – „nii nagu sa ei saa muuta ega mõjutada planeetide liikumist, on see olemas, sa tunned seda.” Ent „hullunud” sibeliuslik coda näib sellise kindla väite külma ja lõikava tuulena ümber puhuvat. „Jah. Mõelgem sellele. See on sõnum publikule. Ent miski pole kadunud. Tõde on … see on väljajätt.”
Järgmine ECMi salvestis on „Aadama itk“ koorile ja orkestrile, ning teose teema tõotab haakuda neljanda sümfooniaga. Eicher mõtiskleb: „Pärdi heliloomingu arengut viimastel aastatel võib iseäranis selgesti näha tema orkestrimuusikas. Olen kuulanud „Aadama itku“ Istanbulis, Stockholmis ja mujal ning me salvestame selle siis, kui aeg on küps ja esitajad õiged. Tema looming orkestrile on nüüd mitmekesisem, ülemtoonirikkam. Helipilt on sageli kirgas ja helge; seal on vähem blokilaadset harmooniat ja tämbrit.”
Need omadused tulevad märkimisväärselt – vahest isegi ebaomaselt – selgesti esile samuti koorile ja orkestrile loodud teoses „Cantique des degrés“, mille Pärt kirjutas 1999. aastal Monaco vürst Rainier’le (printsess Caroline’i isiklikul tellimusel). Teist salvestatakse esmakordselt alles nüüd, koos kolmanda sümfoonia ja „Stabat Materiga“ Sony stuudios. Kristjan Järvi nõustub väitega, et mitte üksnes pealkiri pole „Cantique’i“ puhul prantsuspärane. „See ei kõla nagu sajaprotsendiliselt autentne Pärt. Harmoonia on märksa keerukam, koguni uusklassitsistlik. See kõlab nagu tänapäeval kirjutatud vana muusika. Ja meeleolu on positiivne, nagu paistaks päike … Minu jaoks on see eriline teos, üks liigutavamaid tema loomingus.”
Heliteoseks kohandatud 121. psalmina („Ma tõstan oma silmad üles mägede poole”) on „Cantique“ ehitatud leidlikult üles heptakordilisele helistikustruktuurile tõusvatest väikestest tertsidest, peegeldades teksti päritolu palverändurite laulust, mis räägib Jeruusalemma trepist ülesminekust. Meie ees lebava partituuri kohal meenutab Pärt õnnelikult Monégasque’i aega ja inimesi, pöörab lehti ja asetab pliitasi paberile, et panna kirja mingi plaan mikrokosmoses, kui järsku … „Ei. Es lohnt sich nicht aus. [Selle selgitamisest pole mingit kasu.]” Hea küll. Rüüpame teed. Pärt naeratab süüdlaslikult.
Oskab ta põhjendada oma muusika üha suurenevat rikkalikkust? „Mees jääb vanemaks ja ehk ka aeglasemaks, tervis muutub viletsamaks, kuid mingil moel tema tunnetus muutub.” Ma arvan, et Beethoven võis öelda midagi sarnast. Pealiskaudsel vaatlusel pööravad tema hilised teosed üha vähem tähelepanu esitajate võimete piirangutele, püüeldes samal ajal voolavama, vokaalsema väljenduse poole; taktijooned hakkavad kaduma. Pärdi austuseks tuleb öelda, et ta ei salliks sellist võrdlust. Ta nõustub, et tema üleminekud on vabamad kui varem, ent siiski: „Kas minu sümfoonia on abstraktne? Ei. Muusika on laulmine. Seda sümfooniat võiks laulda, kui leida ülisuure hääleulatusega esitajad – ehk oleks võimalik laenata kõrgete nootide jaoks ingleid?!”
Kõik neli meest – Eicher, Salonen, Järvi ja helilooja ise – on nõus, et kui mitte ingleid, siis vähemalt on vaja ebaharilikult pühendunud esitajaid – ja sel määral pühendunud, et see paneb mind mõtlema, kui suur on võimalus taolise muusika püsimajäämiseks, kui väljavalitud meie hulgast lahkuvad (Stockhausenil oli sama probleem). Eicher ütleb: „Võib-olla kõigest käputäis inimesi suudab sellist muusikat edukalt esitada. Sa pead avastama selles peituva saladuse. Teised heliloojad pakuvad partituuris üksikasjalikumat teavet. See on pulseerimise küsimus; sa pead leidma üles iga teose pulsi.”
Salonen võtab asja tabavalt kokku. „Iga noodi eest tuleb hoolt kanda. Võrrelgem tema muusikat näiteks mõne Xenakise, Birtwistle’i või Boulezi teosega, kus sa võid terve hulga nootidega puusse panna ja püsid ikkagi õigel teel. Pärdi puhul tähendab juba ühe noodiga eksimine katastroofi. See on sootuks teistsugune lähenemine – nii esitajate kui ka kuulajate jaoks. Kõik tuleb endasse tõmmata, kaasa arvatud pausid ja vaikusehetked. Vaikus ongi sobiv sihtpunkt, kui räägime heliloojast, kes on terve elu pidanud aeg-ajalt vabatahtlikke järelemõtlemise ja loomingulise vaikelu perioode. Nagu Kristjan Järvi märgib „Stabat Materi“ kohta: „Pärast seda ei taha sa midagi muud kuulata.”
Arvo Pärdi põhiteosed
Fratres. Cantus. Tabula rasa
ECM New Series 817 764-2
Album, mis tutvustas Läänele ja kogu maailmale Pärdi nime: ülima hoolikusega ette kantud teosed, kus esitajate hulka kuuluvad Gidon Kremer ja Alfred Schnittke.
Für Alina. Spiegel im Spiegel
ECM New Series 449 958-2
Mitte just palju noote, kuid see-eest täiesti uus helimaailm: Pärdi tintinnabuli-stiil oma kõige lummaval kujul.
24 Preludes for a Fugue
EuroArts DVD9DS09
Laiahaardeline ja armastusega tehtud dokumentaalfilm: Arvo Pärt, tema teoste esitajad ja rohkesti tema muusikat.
Passio
ECM New Series 837 109-2 (CD)
ArtHaus Musik 100248
Pärdi muusika pikaajaline tšempion Hillard Ensemble esitamas Johannese passiooni hillitsetud töötlust.
Symphony No 3. Stabat Mater. Cantique des degrès
Sony 88697 72334-2
Pärdi muusika pöördeliste teoste läbimõeldud ja kaunilt teostatud uussalvestis.
The Best of Arvo Pärt
EMI 585914-2
Esmaklassiline kogumik, kus instrumentaalklassikud („Cantus“, „Festina lente“, „Fratres“) on kombineeritud uuemate kooriteostega („Magnificat“ ja „Seven Magnificat Antiphons“).