fbpx

Sündmused

Heaven

Filmiõhtu

E 22. august 2011, 18:00

Toimumiskoht

Tallinna Katariina kirik

Sündmuse korraldaja

Arvo Pärdi Keskus

Tutvustus

“Taevas” (Heaven). Režissöör: Tom Tykwer. Stsenaristid:Krzysztof Kieslowski, Krzysztof Piesiewicz. Produtsendid:Anthony Minghella, Maria Köpf, Stefan Arndt, Sydney Pollack,Harvey Weinstein jt. Operaator: Frank Griebe. Monteerija: Mathilde Bonnefoy. Casting: Shaila Rubin. Kunstnik: Uli Hanisch. Originaalmuusika: Tom Tykwer; valmismuusika: Arvo Pärt. Osades: Cate Blanchett (Philippa Paccard), Giovanni Ribisi(Filippo), Stefano Santospago (Marco Vendice), Mattia Sbragia(major Vittorio Pini), Remo Girone (Filippo isa), Stefania Rocca(Regina) jt. 35 mm, formaat: 1:1,85, 96 min, värviline. Tootjad: Mirage Enterprises / Miramax Films / Noé Productions / Star Edizioni Cinematografiche / X-Filme Creative Pool, Saksamaa – Itaalia – USA – Prantsusmaa – Suurbritannia, 2002. Esilinastus: 6. II 2002 Berliini rahvusvahelisel filmifestivalil.

Philippa Paccard (Cate Blanchett) on Torinos töötav inglise keele õpetaja, kelle abikaasa suri narkosurma ja kes on iga päev sunnitud nägema, kuidas narkootikumid ka tema enda kooli lapsi hävitavad. Kohalikud ametivõimud ja politsei eitavad probleemi, ignoreerivad naise iga püüet toimuvale tähelepanu juhtida. Pärast ühe narkosohu vajunud õpilase enesetappu saab Philippa meeleheite-mõõt täis ning ta otsustab probleemi – eduka firmajuhi Marco Vendice (Stefano Santospago), kes valitseb kohalikku narkoturgu – omal käel kõrvaldada. Ta valmistab ajareleega pommi ning toimetab selle prügikorvi Vendice luksuslikus büroos. Vältimaks asjasse mittepuutuvate inimeste kahjustamist, kutsub ta sündmuskohalt ära mehe sekretäri. Seejärel helistab ta politseisse, annab oma teost teada ning, olles valmis vastutust kandma, jääb ootama kinnivõtmist. Juhuse tahtel tuleb samal ajal büroosse koristaja, kes tühjendab prügikorvi oma kärusse ning suundub sellega siis lifti. Pilvelõhkuja välisseina mööda kulgevas klaasist liftis on parasjagu teel üles keskealine mees kahe lapsega, kuid ruumi jätkub ka koristajale. Pomm plahvatab, tappes neli süütut inimest.

Arreteerimisel ei avalda Philippa vastupanu ega eita oma süüd. Sündmuste käigust ja narkoparuni kriimustusteta pääsemisest saab ta aga teada alles ülekuulamisel, kus naist süüdistatakse organiseeritud terrorismis. Teadasaamine mõjub kohutava šokina; õudus-, kahetsus- ja süütundes vajub Philippa ahastusega kokku. Talle tuleb appi Filippo (Giovanni Ribisi), verinoor karabinjeer, endise politseiülema poeg, protsessi stenografist ja inglise keele tõlk, kes ainsana naise juttu usub. Filippo esialgne osavõtlik poolehoid süveneb kiiresti siiraks kõikehaaravaks tundeks. Korduvate ülekuulamiste käigus, kus hakkab tasapisi selguma, et narkotegudega on seotud ka korrumpeerunud ametivõimud ise, mõtleb Filippo välja plaani, kuidas naine päästa. Kuid enne põgenemist tahab Philippa täide viia oma algse kohtuotsuse. Vendice mõrvale järgneb Philippa ja Filippo kulgemine tagaotsitavatena läbi Toskaana imeliste maastike – lõpu suunas, milleks nad on mõlemad valmis ning mis on ühtlasi paratamatu ja ainuvõimalik.

Pärdi loomingust kõlavad filmis kolm pala, Für Alina, Spiegel im Spiegel ja Variationen zur Gesundung von Arinuschka, millest kaks esimest seatakse vahendama näilike väärtuste maailmale vastanduvat tõeliste väärtuste maailma. Tintinnabuli-muusikaga stseenides süžeeaeg nagu peatuks ja tõustaks selle kohale: pildis valitsevad pikad, aeglaselt muutuvad kaadrid, õhuvõtted, ülesulamised, aeg-luubid; muusikaga samal ajal kõlavad helid summutatakse osaliselt või täielikult ning tajutav on kõlava kõne ja muusika ühildumine tempos, meloodilises intonatsioonis, fraseerimises, pausiderohkuses.
Für Alina ümbritseb esmalt naispeategelast, summutades kõlama hakates kõik helid, mis pole vahetult Philippaga seotud; Filippo siseneb sellesse kõlasfääri hiljem, teokaaslasena. Kuid ennekõike on „nende kahe muusikaks“ Spiegel im Spiegel. Selle pala kõlades räägivad nad teineteisele kõige olulisemast (Für Alina kõlades ei kuule me filmis kunagi dialoogi). Kujundlikult võiks aga öelda, et filmiloo kulgedes muutuvad nad tintinnabuli kompositsioonitehnika kehastuseks, taandudes miinimumini ning põimudes teineteisega nagu meloodia- ja kolmkõla-hääl.

Sündmused

Uudiskiri