Eesti kultuurielus on viie ja kümnega lõppevad aastaarvud kujunenud omamoodi muusikalisteks piduaastateks, sest kordamööda tähistatakse kahe meistri, meie rahvusvaheliselt kõige tuntumate ja armastatumate heliloojate, Veljo Tormise (1930–2017) ja Arvo Pärdi (1935) juubeleid. Sel aastal on ümmargune tähtpäev Veljo Tormisel, kelle sünnist möödub 7. augustil 90 aastat.
Tormise heliloojategevus ulatub veidi üle poole sajandi ning peaaegu kõigi teoste valmimisaastad jäävad 20. sajandi teise poolde. Tema loomingu vaimset haaret tuleb aga mõõta aastatuhandetes – oma partituurides andis ta uue elu eesti ja hõimurahvaste kultuuri kõige sügavamale kihistusele, regivärsilisele rahvalaulule. Iidne algmaterjal vormus Tormise käe all tänapäevast kuulajat sügavalt puudutavaks kunstiteoseks, mis haarab nii oma originaalse helikeele kui ka aktuaalse sõnumiga. Igal kümnendil on ta oma teostega tabanud ka midagi just neile aastatele omast, peegeldades olulisi murranguid Eesti muusikas, aga ka kultuurilises ja poliitilises elus laiemalt. Tormise viie- ja kuuekümnendate loomingus on esindatud kogu tema põlvkonnale iseloomulikud avangardi-püüdlused ja eneseotsingud; kuue- ja seitsmekümnendad tõid jõulise manifestina pöördumise rahvamuusika poole, mis jäi Tormise ammendamatuks loomeallikaks. Seitsme- ja kaheksakümnendatel lisandus dissidentlik eneseväljendus ühiskonnakriitilise luule ja laulude näol (tekstid Liivilt, Runnelilt, Viidingult jt) ning ka läbi üheksakümnendate mõjus Tormise loomingu aines ja sõnum hoiatusmärgina oma mineviku unustamise ja juurte kaotamise eest.
Veljo Tormise loomingu keskmes on sõna – ja sel sõnal on vägi. Seda väge mõistis Tormis hästi ning oma muusika ja sõnaga on ta õpetanud, kasvatanud ja inspireerinud mitut põlvkonda lauljaid, kuulajaid, heliloojaid, pärimusmuusikuid ja folkloriste. Ta on olnud kõige avaramas tähenduses ühe vaimse maailma kandja. Aastal 2000 otsustas Veljo Tormis muusika kirjutamisest loobuda. Tema viimaseks teoseks jäi sümboolselt „Lauliku lõpusõnad“, tekst „Kalevala“ 50. runost (hiljem valmisid varasemate teoste seaded). Tormisest endast oli saanud laulik, kes tundis, et on aeg oma laul kokku võtta ja hüvasti jätta.
Sünnipäevalapsele soovitakse ikka „Palju õnne!“, aga Veljo Tormis on ise oma särava loomingulise eluga toonud palju õnne kogu Eesti kultuurile, teinud meid muusikarahvana suuremaks ja rikkamaks, kui me seda muidu oleksime.
Aitäh Sulle, kallis Veljo! Jõudku Sinu lood ja laulud veel paljudesse südametesse!