Annum per annum. Aastast aastasse. Sünnipäevad saabuvad üha halastamatuma kiirusega. Tundub erakordne, et Arvo Pärdi keskus, mis veel nii hiljuti unistus oli, nüüd juba kümnendat sünnipäeva tähistab. Või et Arvo ise, südames noor ja ajas tark, on jõudmas auväärse 85. verstapostini. Pea 40 aastat on möödunud sellest, kui me esmakordselt Viinis kohtusime – kohtumine, millele järgnes “Fratrese” ja ülejäänud “Tabula Rasa” albumi salvestamine, ECMi Uue Seeria loomine ja äkiline muutus kaasaegse muusika tähenduses.
Vahepeal on mööda läinud üle kümne aasta sellest, kui linastus dokumentaalfilm “Helid ja vaikus”, mis algab meie salvestusega Tallinnas Niguliste kirikus. Arvo ja mina töötame koos, kuulame koos, nii nagu sageli varem: olles ärksad toonimuutustele ja ülemtoonidele ning sellele, kuidas nad kõlavad pühapaiga vanade kiviseinte vahel ja liitume igaviku tantsuga. Heli otsimises ja heliloomingu hinge tõetruus tabamises on alati olnud ka oma mänguline element.
Kõik peab muutuma, ütleb üks vana gospellaul, miski ei jää samaks. Aga Arvo muusika kannab endas justkui ajakapslit, järjepidevuse seemet kaugest minevikust, vaikuse ja sisemise rahu kontsentratsiooni ja usu tuuma, usku inimvaimu südikusse.
Manfred Eicher