2005 septembris oli Klassikaraadios esimest korda eetris 14-osaline raadiosari Arvo Pärdist. Selle tegemiseks kulus terve aasta ning lisaks heliloojale endale panustasid selle valmimisse kümned ja kümned inimesed, kes saadetes räägivad.
Praegu ajas tagasi vaadates oli see umbes 15 aastat tagasi. Arvo Pärdil oli tulekul ilus number – 70 –ning kuna selleks ajaks oli nii kontserdisaalides kui ka muul moel saanud järjest ilmsemaks tema seos Eestiga, valmistuti tähtpäeva tähistama suuremalt kui varem. Omajagu „süüd“ selles oli kindlasti asjaolul, et meedia esitles teda kui Lennart Meri kõrval üht tuntumat eestlast maailmas ning kollakama varjundiga osa ajakirjandusest kippus seda kirjeldama muinasjutulise eduloona, mis võinuks sobida ka rubriikidesse „rikkad ja ilusad“.
Pidurit tõmbas see, et helilooja ise oli kättesaamatu ja eemal ning veidi metsiku välimusega. Tema muusika jäi paljudele argisekeldajatele kaugeks ja keeruliseks ning seepärast küündiski massidesse (Eesti skaalal) pigem tema nimi ja kuuldus kuulsusest.
Klassikaraadio soovis saadet
Idee teha helilooja sünnipäevaks saatesari, tuli Klassikaraadio peatoimetajalt. Tiia Teder arvas, et võiks olla rohkem kui üks saade. Olin lugenud arvukalt välismaiseid artikleid, olin ise mõned aastad varem teinud pika ajaleheintervjuu Arvo Pärdiga, ma olin intervjuude käigus korjanud häälepudemeid temaga kokku puutunud muusikutelt ning hästi olid meeles ka kaks jutuajamist mulle tohutult huvitavana tunduva plaadifirma ECM-i asutaja-produtsendi Manfred Eicheriga. ECM oli Arvo Pärdi muusika päriskodu, sest alates 1984. aastast ilmusid kõige ehedamad salvestused kuulajate ette just selle plaadimärgi vahendusel ning helilooja ise ei hoidnud ennast (vähestes) intervjuudes tagasi Eicheri kiitmisel.
Ühesõnaga, mulle tundus, et võiks proovida 3–4, maksimaalselt ehk viie saate tegemist. See oli huvitav väljakutse.
Olin teinud Klassikaraadios aeg-ajalt saateid nüüdismuusika vallas tegutsevatest heliloojatest ja vahel ka muusikas piiripealseteks jäävatest nähtustest. See oli aeg, kus maailma suuremates plaadifirmades olid ennast juba kindlalt sisse seadnud ärijuhtimiskoolitusega spetsialistid, kelle puhul arvati, et nad tunnevad Exceli tabelit paremini kui muusikat. Tõsise muusika sfääri oli see muu hulgas toonud idee laiemast turundamisest ja koos sellega ka mitmesugused risttolmeldamise katsed ning sööstud üle kindlalt püsinud barjääride žanrite vahel. Osa katsetustest olid huvitavad ja loominguliselt viljakad ning nendele ma üritasingi raadiosaateid tehes keskenduda.
Arvo Pärt kui muusikaline fenomen oli sellises muutuvas muusikalises õhustikus täiesti omapärane nähtus seepärast, et tema väga tõsine ja lahjendamisi vältiv muusika oli seletamatult edukas. Samal ajal jäi ta eemale nii modernmuusika peavoolust kui klassikalise muusika glamuursest maailmast. Ta oli omaette, surmtõsine ja saladuslik.
Igapäevatöös muusikatoimetajana ajalehe juures ulatus minu skaala ajaviitepopist ja punkmuusikast kuni kaugeid piire kompiva avangardini, koos kõigega, mis nende äärmuste vahele jäi. Arvo Pärt kui teema kõrgus selle skaala keskel.
Kuidas portreteerida heliloojat?
Ma viskusin ideesse raadiosaatest. Hakkasin korjama kokku materjali, mis siis juba oli olemas ja mõtteis kaardus küsimärk – mida on veel võimalik juurde hankida. Alles mõne aja jooksul, sugugi mitte kohe, hakkas idanema julgena tunduv mõte. Mis oleks, kui prooviks küsida heliloojalt endalt, kas ta on nõus kasvõi midagi kommenteerima või pisutki mikrofoni ees rääkima.
Ma olin 1998, vahetult enne Postimehesse tööle minemist, temaga teinud ajalehele pika, üle kahe külje intervjuu. Aga siis oli see saanud teoks tänu Tõnu Kaljustele, kes soovis tähelepanu tõmmata Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsertidele ja ECM-i märgi all tehtud plaatidele. Ainult tänu tema jõulisele vahendamisele sai see harukordne kohtumine tookord sündida.
Harukordne seepärast, et Pärt ei olnud ühegi eestikeelse meediakanaliga nii pikalt veel rääkinud. Kõik teadsid, et ta ei anna intervjuusid ja hoiab eemale. Aga ta ometi rääkis. Ja kuidas veel!
Tookord andis Kaljuste mulle telefoninumbri ja ütles, millal tuleks helistada, et leppida kokku kohtumise aeg.
Mäletan, kuidas mul hääl kurgus värises ja jalad kippusid nõrkema, kui kuulsin telefonis vastamas Dorian Supini filmidest tuttavat häält. Järgmisel päeval toimus kohtumine Väravatornis, mis sel ajal oli kammerkoori koduks. Tuba, kus vestlesime, oli kohutavalt külm ja mul oli salvestajana kaasas MiniDisc koos raadiost võetud mikrofoniga. Tegelikult salvestamine enam-vähem ebaõnnestus, sest mikrofon oli tundetu ja helinivoo sai väga madal ning heli müraderohke.
Seepärast ei tulnud selle erakordse intervjuu salvestus raadiosaate tegemisel arvesse, sest parimal juhul sai sealt vaid mõned katked võtta. Küll aga süstis kogemus juurde julgust otsida üles tookord saadud telefoninumber ja see uuesti valida uue küsimusega.
See pidi olema pime juhus ja suur õnn, et juba esimesel proovimisel vastas telefonile (Tallinna number) õige inimene. Pärdid olid sel ajal suurema osa ajast Berliinis ja käisid Eestis harva.
Arvo kuulas minu kogeledes räägitud jutu rahulikult ära – ka selle küsimuse, et ehk ta võiks ise ka raaadiosaate tarvis mõne sõna lisada – ning minu mäletamist mööda ei lausunud midagi julgustavat. Mitte ka tõrjuvat. Küll aga pakkus ta mu suureks üllatuseks võimaluse kohtumiseks, et asjast täpsemalt rääkida.
Eller, männivaik ja heli lõhn
Kokkulepitud ajal oktoobri alguspäevil sõitsime Tiia Tederiga Lohusalu suunas, sest kusagil seal pidi kohtumine toimuma. Meil olid üsna umbmäärased juhised kohale jõudmiseks ja kohtumise kellaaeg. Suur oli aga üllatus, kui teeristis, kus Laulasmaalt pöörab tee Lohusalu suunas, tundsime tee ääres seisvas nokkmütsiga mehes ära inimese, kellele pidime külla minema. Kiired tervitused ja üllatussõnad vahetatud, sõitis tema ees ja meie järele, kuni väikese tiirutamise järel peatusime männimetsa all kükitava majakese ees.
Kõik toimus kuidagi väga kiiresti. Ka põgus ekskursioon ümbruskonnas koos Arvo ja Noraga. Meie giid tormas ees, tema erkkollased kummikud rohelisel samblal sähvisid silme ees (see detail on miskipärast tugevalt mällu sööbinud) ja ühtäkki olime ühe teise mändide alla istutatud majakese ees, mis jättis üsnagi ajast puretud mulje.
See oli Heino Elleri suvituskoht, paik, mis sidus seda loodusesõbrast monumentaalset meest Laulasmaaga. Aknast sisse piiludes paistis sees kõik samamoodi nagu vanadel 1960ndatest pärit fotodel. Eriline tunne tekkis ja keerles sees kogu aja, kui kollased kummikud juhtisid meid merekaldale, kus kõrgelt liivakaldalt avanes vaade lahele. Seal oli ka kuulus Elleri mänd, mille kõverusel helilooja vana mehena tavatses kepile toetudes istuda ja pilguga silmapiiri paitada. Vähemalt fotodel tundus see nõnda olevat.
Ja nüüd hingas Arvo Pärt enam-vähem samasuguse vana mehena ise sisse nende samade jändrike rannamändide vaigulõhna, kõndis Elleri jalajälgi tundnud rannaliival ja mõõtis kõrvaga seda liiva uhtuvate lainete müha.
Me ei olnud siis raadiosaatest veel sõnakestki rääkinud. Aga see pikaks veninud olustikuline kirjeldus on oluline, sest tagantjärele tundub Elleri hõng ja sellest edasi hargnev tunne toonivat kõike järgnenut.
Juba veidi hiljem istusime Pärtide metsamajakese elutoas, laual tee ja arbuusilõigud, laua ümber üsna vaba ja sundimatu õhustik. Seal ma üritasin kirjeldada, mis on kavas. Selle juurde kuulus toosama ettevaatlik küsimus: kas helilooja ise ka on nõus kasvõi pisut rääkima ja selgitama? Ükskõik mida. Järgnenu suisa kohustas küsima, kas ma tohin lauale teetasside vahele panna jutu püüdmiseks mikrofoni.
Millise nurga alt tuleb vaadata pilti?
Esimeselt kohtumiselt läks hiljem saatesse üsna palju juttu. Salvestuse algus – Arvo Pärdi esimene jutt – sai ka saates paiknema sissejuhatuses, sest ta näitas kätte suuna või hoiaku, milline võiks olla suhtumine heliloojaga seonduvasse materjali nii tegijal kui kuulajal. Tema lugu oli pildi vaatamisest, õigemini õpetussõnad muusikule ühelt kunstnikult. Et ei pea istuma diivanile otse teose ette, vaid vaadata võiks altkulmu ja poolviltu, otsekui muuseas ja silmanurgast riivamisi. Sest kõrvaltvaataja pilguga võib näha rohkemat ja tajuda mingeid teisi detaile, mida otsesihtimisega esmamulje muidu varjutaks.
Nii oligi. Laulasmaalt lahkumise järel oli saateplaan täiesti muutunud, sest kaasa sai võetud Arvo Pärdi kindel lubadus edasi rääkida. Ka helilooja abikaasa Nora osutus jutukaks detailide täiendajaks. Nad soovitasid veel mitut inimest, kellega kindlasti peaks rääkima.
Plaanitud saadete arv kerkis juba järgmisel päeval kümneni. Visandasin kiiresti temaatilise plaani, kus olid hõlmatud nii kümnendid kui niisugused teemad nagu esitajad, tintinnabuli või filmimuusika. Mida rohkem saateid ja teemasid, seda rohkem materjali oli juurde vaja. Ja mida rohkem infot tegevuse käigus laekus, seda rohkem tekkis uusi hargnemisi. Aga vähemalt esialgu ei mõtelnud ma sellest kui probleemist, vaid viskusin õhinaga tegevusse.
Ja nii see läks
Esimene, kelle juurde läksin pikemat juttu puhuma, oli Ivalo Randalu, Pärdi sõber muusikaõpingute ajast Tallinnas. Teine võis ehk olla Avo Hirvesoo, tema eakaaslane, ja nii see läks. Iga intervjuu andis vihjeid järgmiste inimesteni, kellega rääkida või kelle häält raadio arhiivist otsida. Mind üllatas ja nakatas see õhin, millega inimesed rääkisid Pärdist ja ajast, mida nad olid elanud tema läheduses.
Mul oli salvestajaks Sony pisike MiniDisc ja selle juurde paarsada dollarit maksnud pliiatsisuurune AudioTechnica suundmikrofon, mille olin välismaalt tellinud paar aastat varem. See oli hea komplekt, sest üles panduna võttis see nii vähe ruumi ja oli nõnda diskreetne, et vestluskaaslased kippusid rääkides unustama, et neid salvestatakse. Kes on ise teinud intervjuusid ja raadiosaateid, teab, kui väärtuslik on spontaansena tunduv rääkimislaad ja kõrvaga tabatav loomulikkus hääles.
Kuigi kujutlus saate vormist ja kujust oli algushetkel mu peas veel üpris abstraktne ja tugines eelneva raadiokogemuse nappidel oskustel, sai üsna kiiresti selgeks tõsiasi, et sellise eesmärgi saavutamiseks, mida ette kujutasin, ei ole mul Klassikaraadiost palju tehnilist tuge loota. Niisuguses mahus digitaalse montaaži aega saada ja stuudiot kasutada oli täiesti ebareaalne.
Aga mul oli tekkinud võimalus ja ma soovisin seda nii maksimaalselt kasutada, kui see oli minu võimuses. Ma ei kõhelnud hetkegi. Panin kõik mängu. Täiendasin oma arvutiparki, ostsin tarkvara ja vahendeid, et saaksin kõike ise teha. Püüdsin kiiresti õppida kõike seda kasutama ja õppisin juurde ka töö käigus. Intervjuusid lõikasin ja töötlesin programmiga, mille nimi oli Sound Forge, ning kokkumänguks kasutasin Adobe Auditioni.
Klassikaraadio taotles ja sai mulle Kultuurkapitali stipendiumi, mis võimaldas osta sülearvuti. See andis omakorda töötamisel rohkem mobiilsust ja liikumisvabadust. Võibolla oli just see otsustav, et sari üldse valmis sai.
Õnn ja ebaõnn käivad käsikäes
Kui 2004 lõpus tuli firma Roland turule esimese portatiivse digisalvestiga, hankisin kähku endale selle, sest MiniDisc oli ikkagi väga tülikas vahend, kuna sealt sai heli kätte ainult reaalajas ümber salvestades. Mäletan, et esimest korda kasutasin Rolandit, kui käisin Arvo Pärdiga rääkimas tema kooliajast, lapsepõlvest ja konservatooriumipäevadest. Lahkusin tema juurest kepseldes, sest jutt oli nii ergas ja huvitav olnud, kuid faili ümber võttes langes tuju allapoole nulli. Kas olin ma ise teinud midagi valesti või oli tehnilise tõrke põhjus mujal – ma ei saanud mälukaardilt infot kätte. Fail oli rikkis. Õnneks siiski mitte pöördumatult, sest pärast uurimist ja katsetamist õnnestus see mul järgmisel päeval siiski tervikuna avada, kuigi olin mingite programmidega mälukaardilt kätte saanud ka väiksemaid tükke.
See oli vaid üks paljudest viperustest, millega aeg-ajalt tuli õhinahetkede vahel maadelda. Esimene ebaõnnestumine, mis tehnika suhtes väga ettevaatlikuks tegi, oli juhtunud juba varem. Õigupoolest oli see teine saate tarvis aset leidnud jutukohtumine Arvo Pärdiga. Laulasmaal toimus Tõnu Kaljustest tehtud dokfilmi esilinastus ja ka Pärdid olid seal. Pärast filmi istusime baarilauakese ümber keset lärmi ja helilooja rääkis. Ühtäkki tekitas salvestajale heidetud kõrvalpilk minus kahtluse, et äkki on midagi korrast ära. Oligi. Arvatavasti oli nupulevajutus olnud ebatäpne ning salvestaja seisis ega teinud oma tööd. Uus lülitus ei korvanud kaotsiläinut. Arvo Pärt oli just rääkinud Schubertist, kuidas too oli oma kvaliteedis läbi põlenud, kui loomingulisele leegile liiga lähedale küünitas. See oli väga ilusti räägitud ja ka rääkijat ennast silmas pidav jutt. Nii kaunilt sõnastatud lugu, et nõnda saab rääkida võib-olla ainult kord elus.
Te kindlasti kujutate ette seda kahjutunde valu. Nagu oleks laine jäädavalt minema pühkinud liivale visandatud kauni pildi, jättes alles vaid kahetsusega toonitud mälestuse.
Pärast seda juhtumit püüdsin mitmekordse tähelepanuga suhtuda salvestusaparatuuri. Aga ka sellest ei olnud iga kord kasu.
Sekundhaaval, kildhaaval
Probleem oli veel selles, et raadiosaatega tegelemine sai olla üksnes kõrvaltegevus. Päevatöö oli Postimehe kultuuritoimetuses ning kohati oli see päris pingeline. Ma ei mäleta, et ma seal kuidagi järele oleks andnud. Saatega tegelesin hilistel õhtu- ja öötundidel või hommikuti. Et töö ajalehe juures on väga vahelduva ajajaotusega, siis mingeid hetki intervjuude tegemiseks või lugemiseks ja kirjutamiseks oli ikka võimalik leida. Samuti võimaldas selle aja kohta korralik toimetajapalk omal moel finantseerida raadiosaate tegemist.
Praegu sellele perioodile tagasi vaadates ei saa ma enam päris täpselt aru, kuidas ikkagi oli võimalik seda kõike teha. Ega kõiki detaile ju ei mäleta, kuid mingi erutus ja põlemine on meeles.
Korjasin materjali kõikjalt, kust kätte sain, kirjutasin kirju järelpärimistega, veetsin palju tunde muuseumis ja arhiivides, lugesin ja kuulasin. Aga kõige tähtsam oli ikkagi inimene – tema hääl ja lugu. Seda otsisin ma kõige enam.
Muusikamuuseumis viis Alo Põldmäe mu keldrisse, kus olid veel arvele võtmata ja kataloogimata materjalid, ning tõmbas riiulist välja mind huvitavad kaustad, mida ma poleks osanud küsidagi. Toonane heliloojate liidu esimees Olav Ehala pakkus vaatamiseks Arvo Pärdi Nõukogude-aegset toimikut, mis oli tohutult huvitav. Ja nii edasi ja edasi. Taolist lahkust ja siirast abivalmidust kohtasin Arvo Pärdi nime tuules väga palju.
Esimeste kokkumängudeni jõudsin alles pool aastat pärast töö algust. Enne seda korjasin killukesi ja tükikesi ning töötlesin jutulõigukeste helifaile. Protsess toimus raadiosaate jaoks tavatul viisil, vähemalt mina ei olnud varem nõnda teinud. Kirjutasin helilõigus oleva teksti üles. Ka enda vahetekstid. Ja ma komponeerisin tervikut paberil – toimetasin seda nagu artiklit või mingit muud teksti.
Arvo Pärt rääkis nii aeglaselt ja pikkade mõttepausidega, et tema kolmeminutilisest jutust sai pärast „normaalseks“ kohendamist enamasti poole lühem failikene. Kui teiste rääkijate helifailis oli tühijuttu või sõnakordusi, siis tõmbasin tekstis selle maha ja üritasin ka helifaili vastavalt korrigeerida. Ning jutulõigukesi tõstsin lõpuks kataloogidesse kokku vastavalt teemadele.
Näiteks, Arvo Pärdi skandaalsevõitu „Viisnurgalugu“ aastast 1967 sai esimesed killud helilooja kommentaaridega meie esimesest kohtumisest 2004 oktoobris. Paar kuud hiljem järgnes Avo Hirvesoo partii ning Toomas Velmet ja Valter Ojakäär rääkisid oma osa alles kevadel, kusjuures džässimehe roll selles loos tuli mulle üllatusena. Lõpuks sai saatesse sellest umbes kümneminutiline lõik.
Et iga saade oli mul omakorda jaotatud 4–8 alajaotuseks või alateemaks, siis tegelesin igaühega eraldi ning igaüks nendest on omaette väike tervik. Just sellisel moel oli võimalik vohama kippuvat materjali kuidagi ohjes hoida.
See rullus ikkagi nagu lumepall
Jooksvalt saatsin pärast kõigi intervjuude helilõikudeks tükeldamist saate tarvis mõeldud klippide tekstid tutvumiseks ka Arvole ja Norale, et saada tagasisidet, kas faktid klapivad. Samuti lootsin saada järgmisi vihjeid ja ergutada helilooja enda mälutegevust.
Tundub, et midagi see tõesti tekitas, ehkki mul on keeruline seda selgitada ja midagi tõestada.
Teisalt üllatas mind (ja arvatavasti ka Pärte) inimeste õhin, kui palusin neil mikrofoni ees rääkida kokkupuudetest Arvo Pärdiga. Igaüks lisas mingeid tahke tervikpilti ja üldistatuna heljus nende suhtumise kohal justkui mingi helge loor. Väga vähesed ütlesid, et nad ei soovi rääkida. Ning mingil hetkel hakkas juba tunduma, et mitte mina ei vormi kokku kogutud materjali, vaid sellest saadud tunne juhib mind. Küllap nii oligi. Ja selles pimestuses tundus, et ka Arvo Pärt oli kuidagi tiivustatud.
Eks ta palus üht-kui-teist ka saatest välja jätta. Põhjendused olid erinevad, kuid loogilised. Kas mäletas ta midagi hoopis teistmoodi või oli seal midagi, millega ta ei lootnud kohtuda.
Kui hakkasin hiliskevadel saateid arvutis kokku monteerima, olin peatselt probleemi ees. Üks saade pidi olema 55 minutit pikk, minul olid esimesed kokkumängud aga tund kakskümmend ja tund kolmkümmend küllaltki tihedat-kirevat materjali. Jälle tulid mängu paber ja pliiats. Tõmbasin maha lõike, lauseid ja isegi üksikuid sõnu. Ning siis lõikasin vastavalt sellele helifaile.
Kui andsin esimese saate Arvole ja Norale kontrollkuulamiseks, sain kommentaari, et see tundus neile kuidagi ülekoormatud ja liiga tihe. Aga just seda muljet ma lootsingi, sest kujutlesin algust ja noorusaja kirjeldust rabelevana ja hiljem, kui muusika maailmapilt oli selginenud, pidi ka saade muutuma rahulikumaks.
Lõpp kiskus kiiva
Kui saabus eetritähtaeg 11. september – Arvo Pärdi 70. sünnipäev –, olid umbes pooled saated kokkumängituna valmis ja ülejäänud väga erinevas staadiumis pooleli. Isegi sedavõrd pooleli, et mul oli vaja teha juurde intervjuusid. Näiteks Tõnu Kaljuste, Viivi Luik ja veel mitmed olulised jutud oli vaja lisada. Läks kiireks. Liiga kiireks ja palavikuliseks. Teksti enam maha kirjutada ei jõudnud.
Samuti oli saadete arv kerkinud siis kümnelt neljateistkümnele, sest materjali hulk pressis sedavõrd kõvasti peale. Sellest hoolimata jäid välja terved vormistuse saanud alateemad.
Kui jõudis kätte viimase saate eetrissemineku päeva hommik (eetriaeg oli vist õhtul), olin ma kokkumängu alles alustanud. Olin täiesti läbi. Ühest kõrvast olid miskipärast kadunud keskmised sagedused ja keel oli täiesti vesti peal, pea käis ringi. Ometi oli vaja ennast liigutada. Alles pool tundi enne õiget kellaaega jõudsin raadiomajja, plaat saatega näpus.
Ning kui saade oli lõppenud, kell oli vist kümme õhtul, helises telefon. Arvo Pärt rääkis murtud häälega ja tundus, et ta on löödud mees. Talle tegi muret äsjakuuldud saade ja ta ütles, et nii see küll ei kõlba. Ükski elav inimene ei saa sellist kiitmist omaks võtta, oli tema mure. Ja küllap oli tal õigus.
Tegin öö läbi saadet ümber ja hommikul oli eetris kordusena juba pooles ulatuses teistsugune tervik. Väljajäänud tükkide hulgas oli näiteks raadio kauaaegse muusikatoimetaja Helga Aumere tundehetk, kui vanaproua peaaegu nutmapuhkenuna ütles, et tal on kuidagi väga eriline tunne olla eestlane, kui ta teab, et Arvo Pärt ja Neeme Järvi on samuti eestlased. Teised inimesed olid ka igaüks midagi enda arvamuse kohaselt lisanud, aga tundepuhangute kontsentratsioon oli tõesti suur.
Nii et lõpp kiskus kiiva. See oli otsevaatamise süü.
Muusika räägib kõige rohkem
Saadete eetris oleku ajal helistas Arvo Pärt aeg-ajalt ja kommenteeris midagi. Vahel pakkus ta isegi soovitusi, millist muusikat võiks kasutada. Kord rääkis ta, kuidas saate ajal läks neil majas vool ära ja kuidas nad Noraga tormasid õue autosse, et autoraadiost saade lõpuni kuulata. Mäletan, et see oli saade, kus esitajad rääkisid Arvo Pärdi muusika mängimisest. Heliloojale pidigi just see olema kõige huvitavam kuulata.
Veel mäletan, et mul oli sarjale tehtud kaks lõppu. Ja kuidagi ei suutnud valida, kumb neist saab lõpuks saatesse. Mõlemad oleks sobinud, mõlemad tegid Arvo Pärdi kui fenomeni juures omapärase vinjeti. Mis valikul lõpuks otsustavaks sai, jääbki hämaraks.
Meenutuste lõppu peaks ütlema midagi tähtsat ja olulist, kuid sõnad põiklevad siinkohal tõrksalt ega kipu õigesti reastuma. Oli omapärane ja kordumatu aasta. Oli eriline kontsentreerituse tunne.
Ning kui alguses juhtis mind küllaltki kaine ja ratsionaalne kavatsus teha normaalne dokumentaalsari heliloojast, tema ajast ja muusikast, siis mingil hetkel, millele ma näppu peale panna ei oska, hakkas mind rohkem juhtima saate muusika, mis lõpuks vormis tulemust rohkem kui kalkuleeritud arvestus.
Kes on sarja kuulanud, on ehk pannud tähele, et väga vähe on saadetes kohti, kus taustal poleks muusikat. Põhiliselt kõlab seal Arvo Pärdi tehtud muusika ning heli juhib kuulajat vahel peaaegu märkamatult mingis suunas.
Muusika on mõistatus – hea muusika on seda alati. Siin ei ole palju seletada. Tagantärele tundub, et just muusika juhtis mind saateid tehes rohkem kui miski muu ning kõik, mida kokkuvõtteks olulist võiks öelda, on olemas muusikas.
Nii et kel kõrvad, see kuulgu.