45 aastat teose „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“ esiettekandest
Karin Rõngelep
1977. aasta 7. aprilli õhtul oli Estonia kontserdisaali kogunenud umbes kaks kolmandikku saalitäit publikut, et kuulata Eesti Raadio Sümfooniaorkestri esituses Eri Klasi juhatusel kontserti „Abonement nr 1. Šostakovitši sümfooniad“. Publiku seas oli ka 41-aastane Arvo Pärt, kelle loometeel oli hiljuti toimunud suur murrang. Pärast pikki otsingute aastaid oli helilooja leidnud oma unikaalse stiili, tintinnabuli, ning mitmed teosed selles uudses, eriliselt taandatud helikeeles olid pool aastat tagasi siin samas kontserdisaalis publiku ette jõudnud.
7. aprilli kontserdi kavva lisandus üsna viimasel hetkel Pärdi värskeim teos, „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“, esimene orkestriteos, milles helilooja katsetas oma uut tintinnabuli-stiili.
Vaid nädal varem, 29. märtsil, kuulati „Cantust“ Eesti Heliloojate Liidu traditsioonilisel koosolekul, et otsustada, kas teos lubada kontserdilavale või mitte. Varemalt oli Pärt sellistel koosolekutel komisjonilt nahutada saanud nõukogude heliloojale mittesobiva helikeele pärast, kuid „Cantusest“ oldi üksmeelses vaimustuses. Teosele soovitati isegi mõni lõik juurde kirjutada, et muusika sügavat mõju saaks kauem nautida. Muusikateadlane Aurora Semper märkis, et „nii lihtsate vahenditega võib kirjutada ainult väga andekas inimene“.
Inspiratsioon renessansist
Aastaid oli Arvo Pärt otsinud muusikas erilist puhtust ja väljenduse selgust, mis on omane eelkõige keskaja ja renessansiajastu muusikale. Ta leidis sellise puhtuse ootamatult Benjamin Britteni ballaadidest. Seda šokeerivam oli teade inglise helilooja surmast 4. detsembril 1976, just vahetult pärast seda, kui Pärt oli Britteni enda jaoks avastanud.
Samal ajal katsetas helilooja oma visandites üht muusikavormi, mida tunti eelkõige renessansiajal – proportsioonikaanonit. Heliloojat köitis selle vormi absoluutne rangus ning ta kibeles seda oma teostes kasutama. See vorm sai aluseks mitmele Pärdi teosele.
Proportsioonikaanoni skeem ehk „Cantuse“ nn valem on Arvo Pärdi 1977. aasta märtsikuu muusikapäeviku lehekülgedele visandatud tervelt neli korda. Mingil põhjusel pidi helilooja selle idee endast korduvalt läbi laskma, enne kui asus orkestreerimise, häältejuhtimise ja dünaamika arendamise kallale. Muusikapäevikust selgub, et veel kolm päeva enne heliloojate liidu kuulamiskoosolekut polnud „Cantusel“ pealkirja. Helilooja mõtted keerlesid hoopis vee teema ümber – „Veekell“, „Veekaanon“, „Veed ajas“ –, kuid ühel hetkel sai teos pühenduse Benjamin Brittenile austusest ja armastusest hiljuti lahkunud kolleegi loomingu vastu.
Lauge maandumine koju
„Cantuse“ muusika sünnib vaikusest. Partituur algab kolme takti pausiga, millele järgnevad kellalöögid mõjuvad kui leinakell surnuaial. Ükshaaval astuvad sisse viis häälekihti laskuva minoorse helireaga justkui viis lõnga, mis omavahel põimudes moodustavad helikanga mustri. Muusika kulgemises peitub mingisugune saladus, sest kuulaja ei taju eri kiiruses laskuvate heliridade kooskõla häiriva dissonantse klastrina, vaid ebakõlad libisevad delikaatselt mööda, ei koorma kõrva ega mõju raskepäraselt. Keelpilliorkestri lõputu voolav kõlajõgi meenutab kirikukellade kuminat, kõlakobarat, milles on tajutav teatud korrapära ja sümmeetria.
Helilooja muusikapäeviku ühelt kaanelt leiab märksõnad „lauge maandumine“ ja „aeg luubis“. Tõepoolest, paljudel inimestel tekib muusika kuulamise ajal aeg luubis langemise tunne. „Cantuse“ kaheksa minutit on justkui üks väljavenitatud silmapilk, mis näib kestvat terve igaviku. Kuid sellel kulgemisel on siiski siht, kogu teose sisu suubub ühte kindlasse punkti, ühe lõppeesmärgi poole. Kell lööb korrapäraselt terve teose jooksul, kuid vaikib hetkel, kui muusikas toimub pööre: ükshaaval jõuavad pillid oma „koju“, madalasse registrisse, ühesse kindlasse a-moll kolmkõla helisse.
Viimast korda lööb kell teose lõpus, hajudes taas vaikusesse.
„Cantuse“ ülesehituse selgust ja rangust peetakse üheks peamiseks põhjuseks, miks on see teos üks armastatumaid ja enim esitatud Pärdi loomingus. „Lihtne konstruktsioon loob tohutu emotsionaalsuse ja terviklikkuse“, märkis Andres Pung juba esiettekande arvustuses ajalehes „Kodumaa“ 13. aprillil 1977.
Kodust kaugemale
Paari aasta jooksul pärast esiettekannet Tallinnas kõlas „Cantus“ paljus paigus Venemaal, Gruusias, Soomes, Sloveenias, Rootsis, Itaalias ja Inglismaal. BBC Sümfooniaorkestri peadirigent Gennadi Roždestvenski tegi ettepaneku esitada teos Londonis Southbank Centres 1978. aasta detsembris, kuid ettekanne jäi ootamatult ära. Nimelt ei lubatud Arvo Pärti Moskvas lennukile, sest piiriületusluba oli temalt viimasel hetkel ära võetud. Nõukogude Liidu piir suleti kõikidele kunstnikele seoses dirigent Kirill Kondrašini põgenemisega eelmisel päeval läände tema kontserdireisi ajal Hollandis. BBC Sümfooniaorkestri ettekanne leidis aset pool aastat hiljem, augustis 1979 mainekal festivalil BBC Proms, millest on ka videojälg Youtube’is.
„Cantus“ oli üks neist teostest, mille salvestust kuulasid piirivalvurid Brest-Litosvki raudteejaamas kodumaalt lahkunud Pärtide kohvreid läbi otsides. Nora Pärt on meenutanud: „Seal kogesin ma tõeliselt seda mõju, mida see [tintinnabuli-]muusika inimestele avaldab: äkitselt oli kõik nii normaalne, nii rahulik, nii ilus.“ (Enzo Restagno „Arvo Pärt peeglis“, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005, lk 74)
Esimestel nädalatel pärast emigreerumist, Viinis 1980. aasta veebruaris, elu sisseseadmise ja kõikide olmeprobleemide keskel, nägi helilooja vaeva „Cantuse“ partituuri parandustega. Kui teose esimesse koosseisu kuulus peale keelpilliorkestri ka harf, mille helilooja oli lisanud sooviga tugevdada keskset vioola liini ja võimendada kellahelinalaadset tämbrit, siis nüüd, pärast mitmeid ettekandeid tundus harf üleliigne. „Cantuse“ parandatud partituuri avaldas Viini kirjastus Universal Edition veel samal aastal.
Neeme Järvi juhatas „Cantust“ vahetult pärast emigreerumist oma kontsertidel Cincinnatis, Göteborgis, Aldeburghis ja Londonis. 1980. aasta suvisest kirjavahetusest Järvi ja Pärdi vahel selgub, et „Cantust“ saatis Londonis suur edu, millest ka helilooja ise koha peal osa sai. Kirjaga koos saadab Järvi Pärdile „Cantuse“ Cincinnati kontserdi salvestuse, mis on tema sõnul veelgi parem.
Esimese stuudiosalvestuse tegi „Cantusest“ Staatsorchester Stuttgart Dennis Russell Daviese juhatusel 1984. aastal, esimese koostööna produtsent Manfred Eicheri ja plaadifirmaga ECM. Nüüdseks on „Cantus“ salvestatud rohkem kui 50 heliplaadile, kuid teost on kasutatud ka paljudes tantsulavastustes ja enam kui 30 filmis.
Mitte ainult Brittenile
Erinevalt paljudest teistest Pärdi teostest pole „Cantus“ seotud ühegi vaimuliku tekstiga, kuid see muusika võib kuulajate jaoks siiski vaimsete teemadega seostuda. Ühest budistliku suunitlusega blogist, milles autor võrdleb laskuvaid heliridasid järjest põhjalikumate spirituaalsete otsingutega, saab lugeda: „Selline ongi vaimne elu. Kobame ringi, otsides vastuseid suurtele küsimustele. /…/ Meie otsingud toimuvad aina sügavamal tasandil. /…/ Kui kontrabassid jõuavad oma lõpunoodini, võib tunda käegakatsutavat vabanemist, energiaga segatud kergendust.
Ja siis äkitselt muusika lakkab – või peaaegu lakkab. See hetk sarnaneb vaimse surmaga. /…/ Me sureme oma vanas minas, oma endises enesekesksuses. Ent vaimse surmaga kaasneb ka vaimne uuenemine, ning isegi kui me ei kuule kellahelinat, heliseb see kell ikkagi ja selle kaja kestab edasi ka pärast keelpillihelide vaibumist. /…/ Nõnda jõuame tagasi vaikusesse, mis on samuti partituuri osa. Kummatigi ei tähenda see vaikus helide puudumist. See on vaikus, mis on heli, ja see heli ongi vaikus.“ (Dharmachari Jayarava „Cantus in Memory of Benjamin Britten by Arvo Pärt“, Jayarava.org, 2006)
Pärdi muusika assotsieerub vahel maailmas aset leidvate kurbade sündmuste ja katastroofidega. „Cantust“ on kasutatud 11. septembri terrorirünnaku järelkajades. Vaid kaks päeva pärast õõvastavaid sündmusi avaldas Ned Raggett oma blogis artikli „Cantusest“, ühendades kaksiktornide purunemise muusikas toimuvaga ning otsides muusikast lunastust: „/…/ kes leiab pääste muusikast? Minu valik on kindel. „Cantus“ pole enam Britteni jaoks. See pole enam Pärdi kirjutatud. See on fikseeritud mujal, universumis, kus ma elan.“ (Ned Raggett, „An unending cry, an endless sob, a ripping of the heart“, Freakytrigger.co.uk, 13.09.2001)
Tuntud on Michael Moore’i dokumentaalfilm „Fahrenheit 9/11“, kus „Cantuse“ kellalöögid kõlavad pimeda ekraani taustaks, märkides hetke, kui terroristide lennukid kaksiktorne ründavad. Seejärel on näha inimeste reaktsioone, nende hämmastunud-hirmunud nägusid, taustaks laskuv helikangas.
Hiljutisel Ukraina toetuseks pühendatud Balti riikide sümfooniaorkestrite kontserdil mängis ERSO just „Cantust“. Ühes Montreali muusikalavastuses „Paradiisi post“ märgivad „Cantuse“ helid aga peategelase viimseid hingetõmbeid. Neid näiteid on palju.
„Cantuse“ leinakell, keelpilliorkestri kõla, aeglaselt laskuv minoorne helirida toetavad ja peegeldavad inimese hinges asuvat sügavat kurbust, valu ja leina maailma kannatuste pärast. Kuid nagu ühes silmapilgus võib peituda terve igavik või sügaval põhjas vaimne uuenemine, nii on ka kõige põhjatumas kurbuses ja leinas varjul õhkõrn helgus ja lootus. Puhta esituse puhul väga hea akustikaga ruumis võib terav kõrv tabada „Cantuse“ lõppakordis ülemhelina kaasa heliseva cis-noodi, mis muudab minoorse lõppakordi õrnalt mažoorseks.
11. jaanuaril 2022 Arvo Pärdi Keskuses toimunud loomisloovestluse põhjal üles kirjutanud Karin Rõngelep.