Kai Kutman
Arhiivitöö käigus oleme jõudnud Arvo Pärdi loometeed mööda käies murrangulisse 1968. aastasse, mil sündis klaverile, segakoorile ja suurele sümfooniaorkestrile loodud teos „Credo“. Muusikalise materjali poolest kuulus see 1960. aastate loomingu hulka, milles on ühendatud dodekafoonia, sonorismi, kollaaži ja aleatoorika elemendid. „Credo“ muusikaloolise tähtsuse võttis muusikateadlane Merike Vaitmaa juba esiettekande arvustuses kokku järgnevaga: „Vanamuusika kõrvutamine uuega ehedal kujul, nii et see saab kogu teose põhikonflikti, kogu kontseptsiooni aluseks – seda ei ole teadaolevail andmeil varem tehtud.“ Ta lisas väga prohvetlikult: „Polegi tähtis, kas Pärt kirjutab veel kollaaže või võib-olla loobub ta kord kollaažidest või võib-olla sünnib siit hoopis midagi uut.“ Nüüd saame me öelda, et sellest teosest sai esimese loomeperioodi kokkuvõte, seisukohavõtt oma senise loomingu suhtes, ühtlasi oli „Credo“ (lad ’mina usun’) ka avalik usutunnistus – põhimõtteline seesmine pöördepunkt, suunanäitaja selle poole, mida helilooja edaspidi otsis. See väljendus juba tekstivalikus: esimest korda loob Pärt teose pühakirja tekstile, mis saab aluseks kogu teose muusikalisele struktuurile – see suund muutub määravaks helilooja järgmise, tintinnabuli-perioodi loomingus.
Ladinakeelne tekst pärineb kahest allikast: kristlikust usutunnistusest ja Matteuse evangeeliumi 5. peatükist ehk mäejutlusest. Heliloojaga vesteldes oli põnev avastada, et kollaažina kasutatud Johann Sebastian Bachi „Hästi tempereeritud klaviiri“ I kogumiku C-duuris prelüüdi tsiteerimisel kõlab muusikas aga kaasa veel üks muusikaajaloos tuntud heliteos – Bach-Gounod’ „Ave Maria“ – ja assotsieerub veel üks tekst – Maarjapalve. Tegelikult lauldakse usutunnistuse sõnu „Mina usun Jeesusesse Kristusesse“, aga samal ajal justkui kõlab kaasa palve Jumalaema poole. Ka visanditest näeme, et prelüüdi muusika viitena on mõnikord teose skeemi kirjutatud „Ave Maria“.
Bachi muusikat on Pärt kasutanud juba varem teoses „Kollaaž teemal B-A-C-H“ (hiljem veel ka teoses „Kui Bach oleks mesilasi pidanud“). „Credos“ jätkab helilooja sama suunda – ideaalide maailma, puhtuse ja tõe igatsuse väljendamist. Siin läheb ta aga veelgi kaugemale: Bachi kahe kogumiku 48 prelüüdist ja fuugast valis Pärt välja just C-duuris prelüüdi – sümboolselt valgete klahvide muusika, millega rõhutab veelgi enam lihtsuse ja puhtuse püüdlust. Mõned aastad hiljem sai just nn valgete klahvide, st diatoonilisest muusikast tintinnabuli kõlamaailma üks nurgakive. Loomisloo vestlusel osalenud helilooja abikaasa Nora Pärt tõdeb: „See oli juba eelaimdus oma tuleviku otsingutele: puhtus, puhtad [loe: valged] klahvid, ei tohi musti klahve olla. C-duur – kõige elementaarsem helistik; ja teos lõpeb C-duuri üksikute nootidega. See on suund, mille välja toomisele läks peaaegu kaheksa aastat. Aga see tunnetus, see vajadus – see assotsieerus puhtusega. Ja ta kirjutas hiljem tihti vihikutes, et ühte nooti tahaks, muusikat teha ühe noodi peale või valgete klahvide peale. Selle kujundiga ta töötas kogu aeg edasi. Minu jaoks on „Credo“ prohvetlik.“
Arvo Pärt tõi „Credo“ kurjuse ning inimkonna pattulangemise temaatika kontekstis silmiavava paralleeli oma hilise loomingu peateosega „Aadama itk“ ning ka 4. sümfooniaga.
Kuigi „Credot“ on palju analüüsitud, oli siiski väga huvitav põhjalikult kaevuda teose muusikasse, lahata muusika aluseks olevat ideestikku ja kuulata helilooja mõtteid. Visandite põhjaliku uurimise käigus saime kinnitust, et Pärdi range matemaatiliste reeglite ja arvsuhete kasutamise süsteemsus on täiuslik kogu teose vältel. Seda ka kurjust ja kaost sümboliseerivates lõikudes, kui koorilt ja instrumentidelt kostub karjeid, klasterid ja muud müramuusikat – ka need lõigud on siiski rangelt reeglistatud ning organiseeritud 12-helitehnika vahenditega, kasvavate ja kahanevate matemaatiliste protsessidega või silpide arvu arvestades. Sarnased võtted on omased ka järgmises loomeperioodis.
„Credo“ loomeprotsessist on alles hulgaliselt visandeid ja skeeme, millest suurem osa asuvad Eesti teatri- ja muusikamuuseumis. Vestlusel saime vaadata teose originaalkäsikirju, mida helilooja polnud oma käes hoidnud üle 40–50 aasta. Keskus on saanud muuseumilt võimaluse need oma arhiivi jaoks digiteerida. Materjalid on väga õrnad ning vajaksid restaureerimist. Uurimitöö käigus sai partituuri visandilehtede hunnikust kokku pandud loogilises järjestuses partituur.
Võib ette kujutada, et 16. novembril 1968 kogunesid muusikud Estonia kontserdisaali ärevusega, sest Eesti Raadio ja Televisiooni sümfooniaorkestri abonementkontserdil nr 1 koos Eesti Raadio ja Televisiooni segakoori, pianist Mart Lille ja dirigent Neeme Järviga pidi tulema ettekandele Arvo Pärdi teos „Credo“. Ja tõepoolest, võib öelda, et see esiettekanne sai Nõukogude ajal võimalikuks vaid soodsate asjaolude kokkulangemisel: heliloojate liidu vastutavad funktsionäärid olid sõitnud Moskvasse komandeeringusse ja ei saanud proovi kuulama tulla, teose ametlik kuulamine heliloojate liidus toimus alles kolme kuu pärast, teose ladinakeelne tekst polnud arusaadav, Eesti esindusorkestri eesotsas oli Neeme Järvi, kes ei kartnud riskida ega peljanud võimalikke tagajärgi. Arvo Pärt meenutabki, et väga suur osa esiettekande toimumisel oli just Neeme Järvi julgusel ja entusiasmil. Kavalehel ei olnud teose kohta ühtki selgitust, sest ei saanud avada selle tagamaid ja sisu, samuti ei teinud seda Merike Vaitmaa oma Sirbis ja Vasaras ilmunud arvustuses. Ka muusikutele proovis ei selgitatud teose olemust. Siiski ei lasknud tagajärjed ennast kaua oodata – teose edasine esitamine ei tulnud kõne alla ja Pärdi ettevõtmisi jälgiti hoolikamalt, kuigi tema avalikes loomenimekirjades ja loomingu ülevaateartiklites oli „Credo“ kui helilooja olulisemaid teoseid alati nimetatud. Märgiline on ka see, et kui veebruaris 1969 heliloojate liidus „Credo“ lõpuks arutlusele võeti, siis kaks ja pool tundi väldanud töökoosoleku protokollis pole sõnavõtte ja arutelu säilitatud. Turbulentsi järelkajad olid veel tunda aastaid hiljem, kui 1976. aastal ei lubatud kirjastuse Sovetskii Kompozitor väljaandes Uno Soomere kirjutatud artiklit Pärdist avaldada, põhjuseks taas „Credo“.
Tundus, et kuulajatele polnud sügavaid selgitusi vajagi – esiettekandel tuli vaibumatuna näiva vaimustusaplausi tulemusel kogu teos kordamisele. Ka Merike Vaitmaa oma kontserdiarvustuses nimetab teost õhtu naelaks. Paljude kaasaegsete muusikute meenutuste kohaselt olid Arvo Pärdi esiettekanded alati oodatud ja andsid elamuse, mis aastakümneid hiljem on veel eredalt meeles. Seda kinnitas ka 1968. aasta lõpus Sirbis ja Vasaras ilmunud aastakokkuvõte, mille küsitluse tulemusel tunnistasid paljud eri valdkondade inimesed aasta kõige meeldejäävamaks sündmuseks just „Credo“ esiettekande. Nende seas oli keeleteadlase Endel Nirgi mulje: „Harva võid jõuda nii täieliku ja võimsa tunnetuseni, et inimlik hingejõud on midagi mõõtmatu suurt, summutamatut, ära võitmatut.“
Loomisloovestluse Arvo Pärdiga valmistasid ette ning vedasid Kristina Kõrver ja Kai Kutman.