Konverents „Arvo Pärt. Sounding the Sacred“ ehk „Arvo Pärt: Pühaduse kõla“ 1. – 4. V New Yorgi Fordhami ülikooli McNally auditooriumis.
Helilooja Sofia Gubaidulina on öelnud, et ühelgi teisel kunstivormil ei ole sellist materjali nagu muusikal. Tõepoolest, kuidas uurida materjali, millel ei ole kuju, värvi ega vormi ning mida seletades jääb sageli sõnadest puudu? Paljud XX ja XXI sajandi heliloojad on ise meelsasti oma muusika kohta selgitusi jaganud, et kuulaja ülesannet kergendada, kuid Arvo Pärt on jäänud oma selgitustes pigem napisõnaliseks. „Ärge minult vastuseid oodake,“ on tema tuntud ütlus.
Konverentsi „Arvo Pärt. Sounding the Sacred“ korraldas Arvo Pärdi Projekt koostöös Fordhami ülikooli õigeusu kristluse uurimiskeskusega. Arvo Pärdi Projekt on osa New Yorgi püha Vladimiri seminari programmist „Sacred Arts Initiative“, mille eesmärk on uurida inimloomingu ja pühaduse ristumiskohti. Konverents tõi eri valdkondade teadlased (muusikateadlased, arhitektid, teoloogid, ajaloolased ja heliuuringute eksperdid) nii USAst kui ka Euroopast neljaks päevaks ühte ruumi kokku, et üheskoos murda teed Arvo Pärdi muusika fenomeni seletamisel uute diskursuste juurde.
Konverentsi keskpunktiks sai heli, mis asetati eri kontekstidesse. Näiteks räägiti muusikast kui heli ja vaikuse koostoimest, heli loomisest, tekitamisest ja retseptsioonist. Lisandus käsitlus, mis on suhteliselt vähe tähelepanu saanud – püüdlus seletada seda miskit, mis on seotud muusika retseptsiooniga. Seda võib ka vaadelda kui erilist spirituaalset või püha kogemust, mis tekib vahel muusika vastuvõtjal tema usutunnistusest või uskmatusest sõltumata.
Teadlased-uurijad mõjusid konverentsil üksmeelse Pärdi kogukonnana, kus tunti siirast huvi helilooja tervise ja käekäigu ning Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehituse vastu.
Kiiduväärselt hästi korraldatud konverentsi tihedasse ajakavasse mahtusid ühised lõunad ja muusikute etteasted kohvipauside ajal. Eriliselt jäi meelde interpreetide arutelu, kus osalesid keelpillitrio Goeyvaerts, tuntud performance’i-kunstnik Laurie Anderson ja Arvo Pärdi muusika kauaaegne interpreet, New Julliard Ensemble’i asutaja Joel Sachs.
Konverentsi üks peakorraldajaid oli professor Peter Bouteneff, Arvo Pärdi Projekti eestvedaja ning Arvo Pärdi muusikat ja vaikuse fenomeni käsitleva raamatu „Arvo Pärt. Out of Silence“ ehk „Arvo Pärt: Väljaspool vaikust“ autor. Ta selgitab konverentsi juhtmõtet: „Me ei tahtnud teha veel üht Pärdi-konverentsi, kus samad kenad inimesed räägiksid üksteisele tintinnabuli’st. Võime küll analüüsida Pärdi muusikat, seeläbi õppida ning oma kuulamiskogemust võimendada, kuid nagu Paul Hiller ütleb: „Alguses oli heli – see heli, mis leiab tee kuulaja juurde, kuulaja kõrvadesse, kehasse. Fookus on füüsilisel helil ehk kehastunud helil (embodied sound).“
Heliuuringute vallast võiks esile tõsta osa doktorantuuriajast Eestis veetnud Amhersti kolledži dotsendi Jeffers Engelhardti ettekande, milles ta analüüsis Pärdi muusika akustilist materjali: kuidas helivibratsioon toimib materiaalsel tasandil, olgu see siis klaver, keelpill või inimhääl, kuidas reageerib ruum, milles muusikat esitatakse, ning mil viisil kõik need objektid ja vibratsioonilised energiad kokku sulavad, et mõjutada Pärdi muusika tämbrit. Engelhardt esitles erilist väljakutset muusika retseptsioonis, kasutades terminit reduced listening, mis tähendab, et muusika kuulamisel tuleks minna mööda muusika tähendusest ja metafoorist ning keskenduda puhtale helile, akustilisele fenomenile.
Emory ülikooli professor Kevin Karnes kõneles helidest, mis kõlasid 1970. aastate keskel Riia nüüdismuusikafestivalidel ning üliõpilasklubiks muudetud anglikaani kirikus. Tema väljend „muusika koosneb vaimu helinast“ (music consists of sounding of spirit) viitas 1970ndatel esile kerkinud heliloojate põlvkonnale (Hardijs Lediņs, Valentin Silvestrov, Vladimir Martõnov), kes tegelikult mõtles ühtemoodi ja otsis loomingus samu asju. Pärdi teos „Saara oli 90aastane“, mis sai esiettekande 1976. aastal Riias (tol korral elektrikitarride osalusel), kõlas ka New Yorgi konverentsi vaikses kulminatsioonis Holy Trinity kirikus keelpillitrio Goeyvaerts, organisti Andrew Shentoni ja löökpillimängija Yousif Sheronicki esituses. See teos rabas New Yorgi kannatamatut publikut radikaalse kõlaga, mis oma intensiivsuses ei jõua kuulajani üksnes kõrvade, vaid terve keha kaudu, ning sundis suhestuma heli ja vaikusega hoopis uutmoodi.
Eesti muusikateadust esindas konverentsil Toomas Siitan, kelle ettekanne põhines tõdemusel, et Pärdi kompositsioonimeetod on läbi eri ajajärkude terviklik. „Üsna tavaline on rääkida vähemalt kahest, isegi kolmest perioodist Pärdi loomingus, aga see raamistik on minu jaoks liiga jäik ega võimalda seletada paljusid asju. Mul on väga hea meel märgata, et viimasel ajal on hakatud seda raamistikku lammutama ja nõnda avanevad uued ideed. Olen alati imetlenud Pärdi kõlalist seost 15. sajandi polüfoonilise muusikaga ja see ei ole häälte kooskõla, vaid meloodia ja kolmkõla koostoime, mida leian just 15. sajandi algusest. Pärt ise on rääkinud selle ajastu suurest mõjust, mitte ainult muusika, aga ka kujutava kunsti kaudu. Mind üllatab, kui paljud vaimsed seosed ka kirjanduse ja filosoofia kaudu jooksevad 15. sajandisse – näiteks Toomas Kempisest, Kuesi Nikolaus.“Pärdi loomingu ja varajase muusika seostele viitasid paljud ettekanded. Näiteks vokaalansambli Capella Romana kunstilise juhi Alexander Lingase põhiline lähtepunkt oli, et Arvo Pärdi peamiselt lääne varajasest kirikulaulust tuletatud kunstilise reorientatsiooni tulemus oli muusikalise süsteemi rekonstruktsioon, mis opereerib suuresti samamoodi nagu varajane kristlik kirikulaul. Lingas demonstreeris, kuidas I aastatuhande bütsantsi ja gregooriuse laulu traditsioon ning Pärdi muusika jagavad ühiseid struktuure. Lingas: „Pärt omandas need stiilid ja tuli välja millegi väga isikupärasega, samal ajal ta ei tsiteerinud ega kasutanud neid, vaid sulatas alateadlikult oma stiili.“
Konverentsi mõjuvas avaettekandes püstitas Peter Bouteneff julgeid küsimusi. Kõigepealt, milline on Arvo Pärdi kõla – juhul, kui üldse võime rääkida ühtsest Arvo Pärdi kõlast – ning teiseks, mida me tegelikult kuuleme, kui kuulame Pärdi muusikat? Kui mõtleme teoste vaimulikele tekstidele ja asetame need sounding the sacred konteksti, siis milles see pühadus õigupoolest väljendub? Bouteneff tõdes, et Pärdi looming on nii tonaalsuselt kui ka kõlaliselt mitmekesisem kui ükskõik millisel teisel heliloojal. Iga Pärdi teost võib kõla järgi määratleda Pärdi teosena, kuid kõik need sisaldavad oma individuaalset helidemaailma. Põhimõtteliselt võiks neid teoseid ühendada kaks faktorit: tintinnabuli-stiil ja Pärt kui persoon. Tintinnabuli võib samal ajal olla ka mitmekesistav faktor, kuna tintinnabuli „keel“ on paindlik ja kohandatav tohutu hulga erinevate muusikaliste faktuuride tootmiseks. Helilooja isiksuses saavad kokku tema sisemaailm ja vaimsed püüdlused, aga ka näiteks nõudlikkus, millega ta kohtleb tämbrit või heli tekitamist.
Teksti olulisust tuuakse välja pea igas Pärdi analüüsis. Bouteneffi sõnul on tema muusika logogeeniline (logogenetic), mis tähendab, et suures plaanis dikteerib tekst muusika rütmilisi, meloodilisi ja dünaamilisi kontuure. Samasugust fenomeni võib leida eri ajastutel ja kultuuritraditsioonides, näiteks kreeka eepilises luules, gregooriuse või bütsantsi koraalis, kus peaeesmärk oli muuta tekst kuulajale võimalikult arusaadavaks, sest kui teksti lauldakse enam-vähem samamoodi, kui seda räägitakse, siis jõuab selle mõte suurema tõenäosusega kuulajani. Bouteneffi arvates võis umbes selline arusaam olla Pärdi mõttes, kui ta ütles: „tekst kirjutab minu muusika“. Küsimusele, kas teksti sõnum üldse mingil kujul jõuab kuulajani, vastab Bouteneff, et oluline on kuulaja eelsoodumus: kas ta on huvitatud muusika tekstilisest sisust ja mõistab teoses kasutatavat keelt. Bouteneffil on selge nägemus: Pärdi muusikas on tegemist tähendusega, mitte ainult sõnadega. „Excuse me, but he is praying. Ta palvetab muusika abil. Ta väljendab muusikas neid sõnu Jumalale, Kristusele, neitsi Maarjale – mitte abstraktselt, vaid omaenda kindlat usku peegeldades.“ Bouteneff lisab, et kui püüda mõtestada Pärdi tsitaati „minu muusika on sõnade tõlge“, siis see ei tähenda tõlget võõrkeelest emakeelde. Muusika puhul räägime teistsugusest tõlkest, kus sõnad räägivad abstraktsiooni kaudu. Praegusel juhul räägivad sõnad heli kaudu. Kunstis ei kanta üle andmeid, vaid vahendatakse mõtteid kavatsusliku abstraktsioonina. Pärdi muusika põhineb vaimulikel tekstidel. On kristlastest kuulajaid, kelle jaoks kannavad need sõnad oma tegelikku tähendust, kuid sõnade muusikaline tõlge lisab veel midagi, mis teeb muusika universaalselt kõnekaks ja mõjub spirituaalsena ka ühegi usutunnistuseta kuulajale. Kui Pärdi muusikal on oma kõla, siis on see tema usu kõla (sound of his faith), mis tõlke abil muutub universaalselt ligipääsetavaks.
Konverents jättis mulje, et kõikvõimalikud Arvo Pärdi muusika käsitlused on tervitatavad. Ükski neist ei pretendeerinud võtmele, millega Pärdi muusika fenomen lõplikult avada, küll aga pakuti välja teeviitasid, kust edasi mõelda. Teadlased-uurijad mõjusid üksmeelse Pärdi kogukonnana, kus on ühine kiindumus ja soov ühe eesmärgi nimel pingutada ning kus tunti muu hulgas siirast huvi helilooja tervise ja käekäigu ning Arvo Pärdi keskuse uue hoone ehituse vastu. See on igati väärikas seltskond, kes võiks pidada mõne konverentsi ka uues Arvo Pärdi keskuses.
Karin Kopra
Artikkel ilmus ajalehes Sirp, 19.05.2017