Kai Kutman
Aprilli keskel, mil näitusesaalid ja muuseumid olid kinni, rääkisime Arvo Pärdiga sellest, mis toimus tema (loome)elus 1963.–1964. aastal. Loomisloovestluse keskmes oli 1963. aastal loodud 1. sümfoonia ja kooriteos „Solfedžo“. Esimene sümfoonia alapealkirjaga „Polüfooniline“ oli helilooja sõnul plaanitud kirjutada konservatooriumi lõputööna, kuid arhiivimaterjalidest on selgunud, et see teos lõpueksamile ei jõudnud. Mis põhjusel, see polegi veel kindlat selgitust leidnud, kuid pühendus Heino Ellerile, Arvo Pärdi kompositsiooniõpetajale Tallinna konservatooriumis, oli kui tänutäht kõige selle eest, mis noor helilooja oma õpetajalt kaasa sai.
Huvitava faktina selgus arhiivimaterjalidest, et 1. sümfoonia saadeti 1968. aasta mais Pariisis toimunud 15. rahvusvahelise kompositsioonivõistlusele „Tribune Internationale des Compositeurs UNESCO“, kus Pärdi teos sai 12. koha. „See oli esmakordne eesti helilooja esinemine nii laiaulatuslikul ja kõrgetasemelisel rahvusvahelisel võistlusel,“ kirjutas Priit Kuusk Sirbis ja Vasaras 25. oktoobril 1968. Noore helilooja tulemust võib pidada väga edukaks, kui vaadata esikümnesse jõudnud juba selleks ajaks tuntud ja praegu maailmakuulsate heliloojate nimesid: Witold Lutosławski, György Ligeti, Iannis Xenakis, Tōru Takemitsu, aga ka Pärdist noorem John Tavener. Selleks ajaks oli artikli kohaselt Pärdi teos kõlanud peale Nõukogude Liidu linnade veel ka Helsingis, Turus, Amsterdamis, Londonis, mitmes Bulgaaria linnas, Tōkyōs, Berliinis. Ka mitmete teiste varase loomeperioodi teoste esituste hulk välisriikides näitab Arvo Pärdi muusika leviku haaret juba alates õpingute ajast, seega palju enne helilooja emigreerumist 1980. aastal.
Esimese a cappella kooriteosena eristus „Solfedžo“ helilooja tolle aja peamiselt instrumentaalloomingu seas nii koosseisult kui ka kõlaesteetikalt. Teos on kirjutatud „Perpetuum mobilega“ samal ajal, 1963. aasta novembris, vahetult pärast Poola muusikafestivali „Varssavi sügis“ külastamist. Helilooja sõnul on neis mõlemas teoses sarnane kord ja süsteem. Diatoonilise gamma kasutamise kohta ütleb Pärt: „See oli hullumeelne idee. Olin otsija, aga mida ma siis otsisin, selle nime ma veel ei teadnud. Palju lugusid tuli vahele enne, kui see suund mingi kuju võttis.“ Ülim taandatus ja kõlaline taotlus moodustab silla 13 aastat hiljem leitud uue, samuti valdavalt diatoonilise tintinnabuli-stiili juurde.
„Solfedžo“ esiettekande täpsed andmed on aja jooksul jäänud varju. Teada on, et 1964. aastal salvestas teose Eri Klasi juhatusel esimest korda Heliloojate Liidu kammerkoor. See 1962. aastal asutatud ja eksperimentaalkoori nime all tuntud kollektiiv jäädvustas teose kahes versioonis: noodinimedega, nagu oleme kuulnud enamasti ettekannetel ja salvestistel, ja ka vokaliisina a-häälikul. Mõlemat versiooni peab Pärt tänini võimalikuks. Vestlusel heliloojaga sai tõdetud, et aja jooksul on tema jaoks teoste interpretatsioon selginenud, võttes suuna rahulikuma tempokäsitluse ja ajatunnetuse poole. Näiteks „Solfedžo“ varasemad salvestised on poole kiiremad, mis võivad tänapäeval mõjuda rahutu ja rabedana. Helilooja sõnul on oluline selle teose interpreteerimisel saavutada tasakaal, diskreetsus ja rahu, et helid nagu „kohtuksid teineteisega“, et avaneksid „heliredelis peituvad saladused“.