22.–24. augustini toimuvad kinos Sõprus juba kaheksandat korda Arvo Pärdi Keskuse filmiõhtud.
K 22. august kell 18
„L’Apparition“ („Ilmutus“) 2018, Prantsusmaa
Rež. Xavier Giannoli
N 23. august kell 18
„Novitiate“ („Noviits“) 2017, USA
Rež. Maggie Betts
R 24. august kell 18
„Habemus Papam“ („Meil on paavst“) 2011, Itaalia
Rež. Nanni Moretti
Selle aasta Arvo Pärdi Keskuse filmiõhtud pakuvad vaatamiseks kolme linateost, milles kõlab olulisel kohal Arvo Pärdi helilooming. Seekordse kava filmid võiks kokku võtta ühise pealkirjaga „Usu põhjalikkus”, sest kõikides filmides on omal kohal usaldamise, uskumise ja kahtluse pingeväli. Ei saa öelda, et kahtlemine oleks keskne igas religioosses tegevuses ̶ pigem vastupidi, usk tihtipuhku vähendab kõhklusi ja annab meelekindlust, aga on dramaatilisi sündmusi ja hetki, kui usus kahtlemine on ülimalt terav ja möödapääsmatu. On see siis Jumala või saatana poolne proovilepanek või lihtsalt osa ratsionaalseks inimeseks olemises, on juba igaühe vaba arvamuse hinnata.
Filmiloojatele on usus kahtlemise momendid heaks aineseks, sest selles hetkes kohtuvad religioosne ülevus ja vägevus kõige lihtsama inimliku nõrkusega. Usueluga on seotud palju müsteeriume ja seletamatut ning aeg-ajalt võib kõikuma lüüa nii lihtilmaliku kui ka kõrgvaimuliku usuline kindlus, ja mõlemast poolusest kõnelevad tänavuaastased filmid. Teise suure teemana kõnelevad omal kombel kõik kolm filmi katoliku kiriku rollist meie modernses maailmas.
Meie avafilmiks on värskeim linateos, 2018. aasta Xavier Giannoli mängufilm „L’Apparition“, mille keskmes on ilmutuse mõiste, selle sünd ja tagajärjed. Tänases päevas aset leidvas põhjalikus loos lähetatakse kogenud sõjaajakirjanik Vatikani kutsel uurima Prantsusmaa kolkakülas toimunud Neitsi Maarja ilmutust. Põnevikuna üles ehitatud film käsitleb ka usulise turismi nähtust, mis tõmbab ligi palverändurite masse. Filmis kõlavad mitmed Arvo Pärdi heliteosed, sealhulgas nii küllaltki haruldast kasutust leidnud „Beatus Petronius“, „Mein Weg hat Gipfel und Wellentäler“ kui ka „Stabat Mater“, samuti sageli kasutatavad „Summa“ ning „Fratres“. Eestlastele eriliselt ootamatult kõlab fimis ka Veljo Tormise regilauluseade „Lauliku lapsepõli“.
Möödunud aasta Sundance’i filmifestivalil parima debüütrežissööri auhinna võitnud Maggie Bettsi filmi „Novitiate“ asetub ajaliselt 1960. aastate Ameerika Ühendriikidesse ning räägib religioonikauges peres kasvanud noore tüdruku usulise ärkamise loo. Taustal toimuvad aga 20. sajandi teoloogiat ja katoliku kirikut enim reforminud sündmused Vatikani II kirikukogu näol, milles esitatud uuendused jõuavad kaasa rääkima ka noore noviitsi elusaatuse määramisel. Selles filmis kõlab samuti palju Arvo Pärdi loomingut ning ära võib tunda teoseid „Sieben Magnificat-Antiphonen“, „Lamentate“, My Heart’s in the Highlands“ ja „Peegel peeglis“.
Filmiõhtute tunnustatuim režissöör, itaallane Nanni Moretti tegi 2011. aastal suure eduga nii festivalidel kui kinolevis ringelnud tragikomöödia „Habemus Papam“, milles toreda intellektuaalse lustlikkusega käsitletakse paavstiks valitud kardinali usulisi kõhklusi talle osaks saanud saatusehetkel, mil ta peaks minema Peetruse kabeli rõdule end rahvale tutvustama uue paavstina. Suurepärase rolli teeb peosalisena Euroopa kinolegend Michel Piccoli ning ateistist režissöör Moretti teeb ka ise filmis kaasa uut kirikupead nõustama kutsutud psühhiaatrina. Filmi lõpu kulminatsioonipunktis kõlab pikk mitmeminutiline lõik Arvo Pärdi „Misererest“.