Japón

Mehhiko režissöör Carlos Reygadas on kujunenud maailma üheks olulisimaks nn transtsendentaalse kinostiili elusolevaks esindajaks. Tema režiikeel on tugevalt mõjutatud selle ala meistrite Tarkovski, Rossellini, Bressoni, Dreyeri, Ozu, Kurosawa ja Kiarostami teostest, kelle käekirja tugevat kohalolu on tunda ka siin, Reygadase täispika mängufilmi debüütteoses „Japón“ („Jaapan“). 2001. aastal linastunud filmi tähendus Mehhiko kultuurivaldkonnale on võrreldav Veiko Õunpuu „Sügisballiga“, mis andis ka seal riigis tervele põlvkonnale tunde, et kinokunst ei pea olema midagi kauget ja võõrast, vaid ka midagi päris oma.

Pealtnäha saaks „Japóni“ süžee kokku võtta üsna lihtsalt: eksistentsiaalses kriisis nimetu keskealine mees lahkub Mexico City linnakärast ja suundub kaugesse mägikülakesse, kus ta kavatseb oma elu lõpetada. Ta satub mägedes elama vana teadjanaise Asceni juurde (lühend sõnast ascension ehk ‘ülestõusmine’), kellega tekib selgitamatult soe ja intiimne sõprus.

Aga nagu Reygadasele omane, pole seegi film niivõrd lugu või stsenaarium, vaid pigem tunne ja kontekst. Seda tunnet võimestavad Reygadasele omased võtted, nagu näiteks oma argist elu elavate mittenäitlejate kasutamine, mis teeb olukorra väga dokumentaalseks. Teisalt aga suured piibellikud teemad, 16-mm filmilindi teraline esteetika, pikad kaadrid ja ülevad maastikud, mis justkui tõmbavad vaataja sisse filmitavate tegelaste tegelikkusesse. Sel moel uurib „Japón“ oma tegelaste alateadlikke impulsse, mida ilmselt nende teadlik meel ei tea. Nagu Carlos Reygadas on ise väljendanud: „Minu eesmärk on tuua välja iga inimese või objekti individuaalsus ja tabada midagi tema olemusest. Ma ei ole huvitatud maski filmimisest. Kõik on ühtmoodi ilusad inimesed. Inimesed ja inimeste filmimine sellistena, nagu nad on, on minu viis neile austust avaldada.“

Nagu kõigil Reygadase filmidel, on ka „Japónil“ tugevalt meeldejäävad ava- ja lõpukaadrid, mis võivad jääda vaataja meeltesse veel aastateks. Ja mõlemal juhul on filmis olulisel kohal suur muusika, mida Reygadas üldjuhul filmi keskel pigem väldib, eelistades pigem dokumentaalselt mõjuvat naturaalset helimaailma. Kui „Japóni“ avakaadris haarab vaataja kõrv Šostakovitši 15. sümfoonia, siis lõpukaadris, mille visuaalias võib ära tunda kummardust Tarkovski „Stalkeri“ igavikuliselt rohtukasvanud raudteeliinidele, kuuleme väga pikka osa Arvo Pärdi teosest „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“. Lisaks kõlavad filmis fragmendid veel J. S. Bachilt ning ka Arvo Pärdi teosest „Miserere“.

Kaarel Kuurmaa

NB! Filmis võib leiduda häirivaid stseene.
NB! Film on ingliskeelsete subtiitritega!

Japón
2002, Mehhiko, 130′
Rež Carlos Reygadas

22.–24. augustil toimuvad juba 14. aastat Arvo Pärdi Keskuse filmiõhtud „Pärt & Film“, mis tutvustavad laiemale publikule helilooja Arvo Pärdi loominguga seotud nähtust ehk Pärdi teoste kasutamist filmides.

Filmiõhtuid toetab Eesti Kultuurkapital.