Peter J. Schmelz
Nii nagu paljud noored nõukogude heliloojad Stalini-järgsel sulaajastul, nii katsetasid ka Arvo Pärt ja Valentin Silvestrov 1960. aastatel mitmete kompositsioonitehnikatega, enne kui valisid järgmisel kümnendil oluliselt lihtsustatud suuna. Pärdi teoste peadpööritav rida – „Nekroloog“ (1960) ja „Perpetuum mobile“ (1963), esimene (1963) ja teine (1966) sümfoonia, „Kollaaž teemal B-A-C-H“ (1964), „Diagrammid“ (1964) ja „Pro et contra“ (1966) – hõlmas seeriatehnika, aleatoorika ja sonorismi vahendite, tsitaatide ja kollaaži kasutamist. Kulminatsioon oli „Credo“ (1968), pärast mida algas pööre tema laiemalt tuntud tintinnabuli-stiili poole.
Ka Silvestrov kasutas oma 1960. aastate loomingus seeriatehnika, aleatoorika ja sonorismi võtteid, alustades varastest seriaalsetest klaveripaladest, nagu „Triaad“ (1962), ja samast aastast pärinevast triost flöödile, trompetile ja tšelestale ning jätkates teostega „Projektsioonid“ klavessiinile, vibrafonile ja kelladele (1965), „Spektrid“ orkestrile (1965), sümfoonia nr 3 „Eshatofoonia“ (1966) ning „Meditatsioon“ tšellole ja kammerorkestrile (1972). Silvestrovi „Draama“ viiulile, tšellole ja klaverile (1970–1971) märkis pöördumist pehmema, vaiksema stiili poole, mida ta nimetas vaheldumisi oma kitši- või metafooriliseks stiiliks ja mida esindavad kõige paremini tema „Vaiksed laulud“ (1973–1977).
Laialdaselt on tsiteeritud ütlust, milles Pärt nimetab Silvestrovit „kahtlemata kaasaja kõige huvitavamaks heliloojaks“. Silvestrov, kellele valmistas see kiitus ühtaegu nii üllatust kui ka piinlikkust, seostas seda nende ühise tausta ja Pärdi süütundega talle endale osaks saanud edu pärast. „Me kuulusime kõik samasse ringkonda,“ ütles Silvestrov, kuid „kasvav nõudlus tekitas kummalisi tundeid“. Kahte heliloojat tajuti NSV Liidus tõepoolest samasse ringkonda kuuluvatena: Pärt ja Silvestrov olid ainsad oma põlvkonna heliloojad, keda kajastati 1960. aastate lõpus nõukogude noorteajakirjas Krugozor. Need olid ka viimased korrad, kui neist venekeelses pressis enne paarikümneaastast pausi juttu tehti.
Mõneti ootamatult oli Silvestrov 1960. aastatel Pärdist rahvusvaheliselt edukam: näiteks võitis just tema, mitte Pärt, 1967. aastal Koussevitzky auhinna. Ent Ukraina Heliloojate Liit oli Eesti omast karmim ja 1970. aastatel kannatas Silvestrov rängalt selle järelevalve all. Ometi tuntakse ja hinnatakse täna mõlemaid heliloojaid nende sarnase esteetika järgi – hiljuti valminud dokumentaalfilm kannab pealkirja „That Pärt Feeling“ (2019) ning pianist Hélène Grimaud on kirjutanud „tundest, mida Silvestrov kuulajale pakub ja mida võib kirjeldada ainult „valguse hingamisena““.
Siinne ettekanne uurib esimest korda Pärdi ja Silvestrovi stiilide puutepunkte ning vastastikust mõju. Alustades 1960. aastatest, jälgib see kahe helilooja paralleelset teekonda, keskendudes nendele üleminekuteostele, mis on ühe jalaga avangardismis, teise jalaga aga lihtsustatud stiilis. Peamised neist on Pärdi sümfoonia nr 3 (1971) ja Silvestrovi sümfoonia nr 4 (1976). Pärdi ja Silvestrovi kokkupuudete pinnalt sünnib eriliselt mõjus lugu valitsevatest muusikalistest ja ühiskondlik-poliitilistest suundumustest ning muutustest 1960. aastatest kuni tänapäevani.