Aeg: Teie muusikat kirjeldatakse sageli kui „ajatut“. Mida see tähendab? Teie muusika kõlab nagu vanamuusika (gregooriuse laul, renessansi polüfoonia), aga samas ka tänapäevaselt. Mida tähendab Teie jaoks aeg?
Aeg on meie jaoks nagu meie endi elu aeg. See on ajutine.
Ajatu on igavese elu „aeg“. See on igavene. See on Jumala (elu) aeg.
Muidugi, need on kõik suured sõnad ja nende peale nagu päikesegi peale ei saa otse vaadata. Aga mu tunnetus ütleb mulle, et inimese hing on nende mõlemaga, nii aja kui igavikuga, tihedalt seotud.
Kuidas elada ajas nii, et sellel oleks seos igavikuga? See on meile kõikidele väljakutse.
Vaikus muusikas: tundub, et vaikus on teile väga oluline. Mida me sellest saame/võidame?
Helilooja jaoks on vaikus nagu maalikunstnikule puhas lõuend või poeedile puhas valge paberileht. Tabula rasa.
Vaikus on ühest küljest nagu viljakas muld, mis ootab meie loomingulist akti, meie seemet. Teisest küljest aga peab vaikusele lähenema aukartusega.
Ja kui me räägime vaikusest, siis peame silmas pidama, et tal on otsekui kaks tiiba – vaikus võib olla nii meist väljaspool, kui ka meie sisemuses. Meie hinge vaikus, mille üle ei ole isegi välismüral võimu, on tegelikult otsustavam, aga palju raskemini saavutatav.
Hilisemad aastad: kuidas on komponeerimine teie jaoks muutunud nüüd, kui olete vanem?
Kui tervis on enam-vähem korras, siis võib-olla suurt erinevust ei olegi.
Kuidas muusika inimesi liigutab: Teie muusika näib paljusid inimesi hingeliselt väga sügavalt puudutavat. Miks see nii on? Mis on muusikas see, mis niimoodi mõjub?
Kuidas minu muusika inimesi liigutab? Sellele ei olegi mul vastust! Mitte see ei ole minu eesmärk, kui ma komponeerin.
Ma tegelen iseenda probleemidega, ma kirjutan iseenda jaoks. Ja kõigel, mis minu muusikaga edasi juhtub, on juba oma dünaamika.
Kas muusika on viinud teid Jumalale lähemale?
Jumalale lähemale? Muidugi. Kindlasti!
Minu jaoks on muusika substantsis niivõrd palju jumalikku jõudu ja ilu, et kellel kõrvad on, see kuulgu …
Teid on kutsutud müstikuks. Kas see tähendab teie jaoks midagi?
Müstik?! No seda ma tahan küll kõige vähem olla.
Loomulikult on kristluses sellel mõistel oma koht ja sisu. Idakiriku traditsioon õpetab meid religioossetes küsimustes säilitama teatud kainust. Siinkohal teeksin hea meelega suurt vahet müstika ja müstifitseerimise vahel. Müstifitseerimine sisaldab endas tihtipeale teatud annust eksaltatsiooni ja fantaasiat. Seepärast parem suhtuda nendesse teemadesse suurema ettevaatusega.
Kuidas on õigeusk – ja õigeusu liturgilise muusika väga eriline kõla, samuti õigeusu kirikule väga omane erinevate meelte (kuulmine, nägemine, lõhnataju) tähtsustamine – mõjutanud teie kui helilooja esteetikat?
Tõepoolest, nii nagu te oma küsimuses mainisite, on idakiriku liturgiline elu väga rikkalik ja toidab inimese kõiki meeli, aga minu muusikaline haridus on kujunenud enamasti katoliku kiriku sakraalse muusika baasil. Õigeusk tuli minu juurde hiljem ja mitte niivõrd selle kiriku muusika, kuivõrd varakristlike kõrbeisade ning Bütsantsi pühade meeste õpetuste ja sõnade kaudu. Ja see vaimne pärand on mulle suurt mõju avaldanud.
Kas te tunnete, eriti vaimulikku muusikat komponeerides, otsest ühendust mineviku heliloojatega või koguni keskaja munkadega, kes kirikulaule kopeerisid?
Otsest sidet mineviku muusikatraditsiooniga ei ole. Välja arvatud minu õpiaastatel vahetult enne tintinnabuli sündi.
Komponeerimise juures on mulle lähtepunktiks tekst. Iga sõna. Ja see määrab siis kõik edasise noodipaberil.
Kunst ja vastutus: kas kunst on oluline, olgu poliitilise surve all või rahu ajal? Kas kunstnikul on sotsiaalne vastutus?
Inimese sotsiaalne vastutus seisneb selles, et tal on vastutus Jumala ees ja iseenda hinge ees. Kui need mõlemad oleksid korras, siis funktsioneeriks vastutus ühiskonna ees automaatselt.
Kui aga alustada sotsiaalsest aspektist, siis ei või iial teada, kuhu see kõik välja võib viia ja millega need head soovid lõppeda võivad.
Ma usun, et suurem osa inimestest ei ole ju kurjategijad. Aga sellegipoolest on maailm täis kurjust. Kui sotsiaalses tegevuses puudub jumalik dimensioon ja kõik jääb vaid inimlikule tasemele, siis tuleb meil leppida sellise maailmaga, nagu praegu on.