Teie ekstsellentsid, väga austatud härra prorektor, lugupeetud dekaanid, austatud daamid ja härrad!
Pean Freiburgi Ülikooli usuteaduskonna audoktori tiitlit suureks auks, mis on väga eriline ja erakordne asi just ühe muusiku jaoks. Ehkki ma tunnen, et ma ei ole seda tunnustust väärt, olen siiski väga õnnelik nähes, et minu muusikaliste püüdluste sisemist impulssi on nii selgelt loetud ja hinnatud. Tahaksin avaldada selle eest kogu südamest oma tänu. See on mõeldud iseäranis dekaanile, härra professor dr. Helmut Hopingile, härra peapiiskop dr. Robert Zollitschile, härradele abipiiskoppidele prof. dr. Paul Wehrlele ja dr. Bernd Uhlile ning filharmooniaorkestrile ja toomkapellile, samuti härra toomkapellmeister Boris Böhmannile.
Kas ma tunnen ennast nüüd teoloogina? … Usun, et mitte.
Kas ma tunnen ennast doktorina? … Ei, loomulikult ka mitte.
Millal on üldse inimene teoloog? …
Ma ei tea sedagi.
Küllap annate mulle andeks, kui ütlen, et ma ei ole suuteline Jumalast rääkima ega teoretiseerima, ka mitte nüüd, vastse teoloogina. Sooviksin hoopis elada elu koos TEMAGA. Hea küll, aga mida see võiks tähendada, „elu koos Jumalaga“? See kõlab ehk lihtsalt, kuid kes meist võiks öelda, et suudab selle ka teoks teha? Minu puhul on see elu midagi väga konkreetset ja eeskätt on selleks helimaailm, sest ka muusika on elusolend ja keel, mis võib „elavaks sõnaks“ saada. Kui ütleme, et Jumal on selleks, et „koos TEMAGA“ elada, siis minu jaoks tähendab see, et Jumal tuleb mu ellu muusika kaudu. Selle poole püüdlemine on kunstnikule tohutu väljakutse.
Umbes kolmkümmend aastat tagasi olin ma omadega nii kaugel, et võisin suurest meeleheitest igalt inimeselt küsida, kuidas peab helilooja muusikat kirjutama, ja ükskord kohtasin ma tänavapühkijat, kes andis mulle imestusväärse vastuse. „Oh,“ ütles ta, „tõenäoliselt peab helilooja iga üksikut heli armastama.“
See oli pöördepunkt. Selline endastmõistetavus üllatas täielikult mu Jumala järele janunevat hinge. Sestpeale liikusid mu muusikalised mõtted sootuks uues suunas. Enam ei olnud miski nii, nagu oli olnud enne.
Aga kes oli see salapärane tänavapühkija? …
Kui ta oli teoloog, siis tahaksin olla samasugune.
Nüüd aga tahaksin viia teid muusika juurest eemale ja pajatada teile ühe väikese, mulle südamelähedaseks saanud varakristliku loo, mille on kirja pannud Lev Tolstoi. Olen kindel, et paljudele teist on see tuttav, aga kuna kõik selles saalis ei ole teoloogid, siis võtan endale voli esitada see lugu siin veel kord lühidal kujul.
* * *
Ühel päeval purjetas üks piiskop merel. Öine torm paiskas ta ühele saarele ja ta ei teadnud enam, kus ta viibib. Kui ta järgmisel hommikul otsima läks, ega saarel mõnda hingelist ei leidu, sattus ta väikese muldonni juurde ja tema ees seisis kolm vanameest. Üks oli hiiglakasvu, üleni paljas, puusade ümber ainult roguskist põll rippumas, lühemal olid ümber riideräbalad, ja kolmas mees, igivana ja küürus, kandis seljas närutavat kuube.
Vanakesed kummardasid piiskopi ees sügavalt, ja too õnnistas neid. Nad kummardasid veel sügavamalt, kui piiskop nendega kõnelema hakkas:
„Öelge mulle, mida te oma hinge õndsuseks teete ja kuidas Jumalat palute?“
Igivana, väikest kasvu rauk ainult naeratas ja ütles: „Oo, Jumala sulane, ei meie tea, kuidas Jumalat teenida, teenime ainult iseendid.“
„Ja kuidas te Jumalat palute?“
„Meie palume nõnda: kolm on teid, kolm on meid, heitke meile kolmele armu!“
Ja vaevalt oli igivana rauk need sõnad lausunud, kui kõik kolm tõstsid silmad taeva poole ja ütlesid nagu ühest suust: „Kolm on teid, kolm on meid, heitke meile kolmele armu!“
Üle piiskopi näo libises nüüd naeratus ja ta ütles: „Pühast Kolmainsusest olete, tähendab, kuulnud, aga te ei palveta nii, nagu on kord ja kohus. Näen ka, et te ei tea, kuidas Jumalat teenida. Peate palvetama teistviisi. Kuulake mind, las ma õpetan teid!“
Ja piiskop lausus Issanda palve sõnad, öeldes nõnda: „Meie Isa.“
Ja kõik kordasid: „Meie Isa.“
„Kes sa oled taevas.“ Ja vanad mehed kostsid: „Kes sa oled taevas.“
Siis kordas piiskop taas palve algust, ja taas ütlesid raugad tema järel need sõnad. Piiskop vaevas ennast kogu päeva, kordas ühte sõna sada korda, ja raugad ütlesid seda tema järel. Ta ei lahkunud nende juurest enne, kui nad olid Issanda palve kätte õppinud ja oskasid seda ka ilma tema abita öelda.
Siis astus ta lootsikusse ja lahkus saarelt. Ja kogu tee kuulis piiskop, kuidas vanakesed kõva häälega palvetavad. Ta nägi neid veel tükk aega, siis kadusid nad tema vaateväljalt.
Piiskop jäi laevalaele ja vahtis sügavalt mõttesse vajunult üksisilmi kohta, kus saarekene oli merre vajunud.
Korraga hakkas tal silme ees virvendama ja äkki ta nägi: kuupaistel hiilgab midagi valget.
See sarnanes inimesega. Piiskoppi haaras imelik rahutus, ja siis ta nägi: need olid kolm vanakest! Nad jooksid üle lainete, nende juuksed valendasid ja hiilgasid.
Tüürimees vaatas ringi, tal hakkas õudne ja ta lasi tüüri käest: „Issand hoidku! Vanakesed tulevad meile järele, jooksevad vee peal, nagu oleks see kuiv maa!“
Ja nüüd nägid neid kõik: vanakesed jooksid laeva suunas, üksteisel käest kinni hoides, ja vasak- ja parempoolne vehkisid vaba käega, et peetagu laev kinni.
Ei jõutud veel laeva kinni pidada, kui vanakesed laevale järele jõudsid, tulid teki ligi ja ütlesid kui ühest suust: „Meil läks jälle meelest ära, oo, Jumala sulane, unustasime ära sinu õpetuse! Nii kaua kui sinu palvet kordasime, oli see meil veel meeles, aga nii kui tunniks ajaks palvetamata jätsime, oli meil üks sõna nagu peast pühitud ja kõik varises kokku. Midagi ei mäleta me enam, õpeta meile jälle, kuidas paluda!“
Nüüd tegi piiskop ristimärgi, kummardas laevalaelt alla raukade juurde ja lausus: „Ka ilma selleta jõuavad teie palved, vagad vanakesed, Jumalani! Ei ole minu asi teid õpetada. Palvetage meie, patuste inimeste eest!“
Ja piiskop langes vanade meeste ette maha. Nood aga jäid seisma, pöörasid ringi ja läksid merd mööda tagasi.
* * *
Jah … vaat milline lugu.
Ja veel kord: millal on inimene teoloog …?
Kas me teame?
Usun, et kolm vaga vanakest ja piiskop olid …
* * *
See kõlab kõik nagu ilus muinasjutt. Puudub ainult lause „Ja kui nad surnud ei ole, siis elavad nad praegugi“ — (käsi silmade kohal, saalis ringi vaadates) — piiskoppi ma näen, ta on kohal. Kolm vanakest on võib-olla ka kohal, ehkki nad näevad vist välja palju noorematena. Aga sellest pole lugu. Ka lastel võivad olla omad, varjatud palved. Ja lahke piiskop teab seda. Ehk oleme suutelised kuulma, mida neil meile öelda on. Tulge palun minu juurde, Valentin, Till, Friedrich, tulge siia! Mis oleks, kui prooviksime näidata, millest ma ennist rääkisin.
Tõlkinud Vahur Aabrams