Arvo Pärt on üks neid heliloojaid, kelle looming on oluliselt muutnud meie arusaamist muusikast. 1976. aastal lõi ta isikupärase muusikalise keele nimega tintinnabuli, mis on jõudnud väga laia ja eriilmelise kuulajaskonnani ning milles helilooja komponeerib tänaseni. Ehkki Pärdi loomingust ei lähtu ühtki koolkonda, on tema tintinnabuli-teosed tugevalt mõjutanud suurt osa nüüdismuusikast.
Lapsepõlv ja õpingud
Kolmanda kursuse üliõpilasena Heino Elleri juures, 1960
Arvo Pärt sündis 11. septembril 1935. aastal Paides, kus veetis ka oma esimesed eluaastad. 1938. aastal kolis pere Rakverre, kus said alguse Pärdi muusikaõpingud Rakvere Muusikakoolis Ille Martini klaveriklassis. Pärast Rakvere 1. Keskkooli lõpetamist (1954) asus ta õppima kompositsiooni Tallinna Muusikakoolis Veljo Tormise juhendamisel, õpingud katkestas sõjaväeteenistus (1954-1956).
Aastal 1957 astus Pärt Tallinna Riiklikku Konservatooriumi Heino Elleri kompositsiooniklassi, mille lõpetas 1963. aastal. Sel perioodil veel üliõpilasena loodud teostest kuuluvad mitmed tänaseni helilooja ametlikku loomenimekirja: näiteks klaverile loodud kaks sonatiini (1958-1959) ja partiita (1958) ning orkestriteosed „Nekroloog” (1960), „Perpetuum mobile” (1963) ja esimene sümfoonia (1963).
Varane looming (1958–1968)
Aastail 1958–1967 oli Pärt helirežissöör Eesti Raadios. Peaaegu sama ajavahemikuga (1958-1968) piirneb ka Pärdi varane, nn modernistlik looming. Kuuekümnendate aastate eesti muusika ilmet kujundas terve põlvkond modernistlikult mõtlevaid heliloojaid – Pärdi kõrval temast veidi vanemad Eino Tamberg, Veljo Tormis ja Jaan Rääts ning noorem mõttekaaslane Kuldar Sink. Nende loomingu kaudu jõudsid eesti muusikasse peaaegu ühekorraga kõik 20. sajandi olulisemad stiilid ja kompositsioonitehnikad: neoklassitsism, dodekafoonia, serialism, sonorism, kollaažitehnika ja aleatoorika. Neist mitme puhul osutusid Pärdi teosed teedrajavaks. Nii on „Nekroloog” esimene dodekafooniline, „Perpetuum mobile” esimene sonoristlik ning „Kollaaž teemal B-A-C-H” (1964) esimene kollaažitehnikas teos eesti muusikas. Pärdist oli saanud nõukogude avangardi üks juhtfiguure. Ometi ei kujunenud ükski neist tehnikaist tema helikeele pärisosaks ega ka helilooja jaoks elujõuliseks – mitmeid varaseid teoseid võib pidada pigem säravateks eksperimentideks, omalaadseks piiride kompamiseks. Kuid valitud stiilist või tehnikast sõltumata iseloomustab juba Pärdi varaseid teoseid täpne ja jõuline dramaturgiline idee, väga kontsentreeritud muusikaline materjal ning viimistletud vorm – elemendid, mis on nähtavalt olemas ka hilisemas tintinnabuli-muusikas ning mida seetõttu võib pidada Pärdi muusikalise mõtlemise tugisammasteks.
Noor helilooja, 1962
Varase loomingu tähelepanuväärseim arenguliin peitub kollaažides, mis leiavad Pärdi muusikas isikliku ja dramaatilise väljenduse, erinedes sellega kollaažitehnikale muidu nii omasest mängulisest karakterist. Oma teostes „Kollaaž teemal B-A-C-H”, tšellokontsert „Pro et contra” (1966), teine sümfoonia (1966) ja „Credo” (1968) vastandab Pärt kaht muusikalist, aga ka kaht vaimset maailma, osundades sügavale kuristikule nende maailmade vahel, aga ka igatsusele see kuristik ületada. Pärdi dodekafooniline muusika esindab siin kogu modernistliku muusika „talumatut okastraadiatmosfääri” (kui kasutada helilooja enda sõnu) ning ilu, puhtuse ja täiuse otsingud leiavad väljenduse barokkmuusika stilisatsioonis või konkreetsetes tsitaatides eelkõige Bachilt, aga ka nt Tšaikovskilt. Need teosed on helilooja seesmise rahutuse ja kasvava kriisi esimesed tunnistajad; neist äärmuslikem ja dramaatilisim 1968. aastal loodud „Credo” – lahtiütlemine senistest väljendusvahenditest, pöördepunkt Pärdi loomingus ja elus.
Pärdi loomingu ametlik retseptsioon toonases Nõukogude Liidus oli vastuoluline ja komplitseeritud. Ühest küljest oli tegemist oma põlvkonna ühe originaalsema ja väljapaistvama heliloojaga, kelle esiettekandeid saatis publiku elav huvi ning kelle teosed kõlasid ja leidsid tunnustamist ka väljaspool Nõukogude Liitu. Teisalt sai mitmete 1960. aastail loodud teostele osaks terav kriitika, nt neoklassitsistliku partiita, iseäranis aga dodekafoonilise „Nekroloogi” puhul. „Credo” esiettekandele järgnenud skandaali ei põhjustanud aga mitte niivõrd teose helikeel, vaid selle sisuline sõnum ja tekstivalik, ning ilmselt ka „ohtlikult” tugev mõju publikule (pärast teose esmakordset kõlamist nõudsid kuulajad selle kordamist). Ladinakeelse tekstiga „Credo in Iesum Christum” kuulutas helilooja avalikult oma usku, mida toonane režiim käsitles poliitilise provokatsiooni ja riigivastase sammuna. Teos keelati ning Pärdi isik ja tema senine kontsertlooming sattus mitmeks aastaks ebasoosingusse.
Paradoksaalselt oli Arvo Pärt 1960.–1970. aastatel üks viljakamaid ja hinnatumaid filmimuusika loojaid Eestis. 1967. aastal oli temast saanud vabakutseline helilooja ning pärast „Credole” järgnenud sündmusi oli just filmimuusika Pärdi peamine n-ö avalik tegevusvaldkond. Nii on tema partituuride seas ka muusika filmidele „Ukuaru“ (1973, režissöör Leida Laius), „Briljandid proletariaadi diktatuurile“ (1975, režissöör Grigori Kromanov), „Navigaator Pirx“ (1978, režissöör Marek Piestrak) jpt, sealhulgas muusika nuku- ja joonisfilmidele.
Kriis (1968–1976) ja tintinnabuli sünd
Arvo ja Nora Pärt ning Helju Tauk (keskel) “Tabula rasa” esiettekande proovis, septembris 1977
Pärdi loomebiograafias tähistavad aastad 1968–1976 kriisiperioodi – otsustavat lahtiütlemist seni kasutatud modernistlikest stiilidest ja tehnikatest, uue helikeele otsinguid ning sellest võrsunud radikaalset stiilipööret. „Ma ei teadnud tollal, kas ma üleüldse veel muusikat luua suudan. Need õpinguaastad ei olnud mitte teadlik paus, vaid piinarikas sisemine konflikt elu ja surma peale. Mul ei olnud enam mingit sisemist kompassi ning ma ei teadnud enam, mis on intervall või mis helistik,” on Arvo Pärt hiljem meenutanud.
Pärt pöördus veelgi intensiivsemalt vanamuusika poole, süvenedes aastateks gregooriuse laulu, Notre Dame’i koolkonna ja renessansspolüfoonia uurimisse, mille esimesi vilju võib kuulda kolmandas sümfoonias (1971). Senise viljaka autori sulest jõudiski neil aastail kontserdisaali vaid mõni üksik teos. Sellesse aega jäävad ka olulised sündmused isiklikus elus – abiellumine ning liitumine õigeusu kirikuga 1972. aastal.
Aastal 1976 tuli Pärt kuulajate ette uue ja originaalse muusikalise keelega, millele andis nimeks tintinnabuli (tintinnabulum – ladina keeles „kelluke”). Esmalt avaldus see väikeses klaveripalas „Aliinale” ning veidi hiljem sellistes teostes nagu „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks” (1977), „Fratres” (1977), „Tabula rasa” (1977) ja „Peegel peeglis” (1978). Tänaseks on Pärt komponeerinud vaid temale omases tintinnabuli-stiilis üle 40 aasta ning see on osutunud rikkalikuks ja ammendamatuks loominguliseks allikaks.
Tintinnabuli-muusikat võib defineerida kui unikaalset tehnikat, mis n-ö raku tasandil sulandab kaks ühehäälset strukturaalset liini – meloodiahääle ja kolmkõlahääle – üheks lahutamatuks tervikuks. Tekib omalaadne häälte kaksainsus, mille kulgu ja sisemist loogikat määravad ranged matemaatilised valemid. Just selle kaksainsusega on Pärt andnud muusika horisontaalsele ja vertikaalsele teljele uue tähenduse ning avardanud meie arusaamist tonaalsest ja modaalsest muusikast kõige laiemas mõttes.
Tintinnabuli-muusikat võib kirjeldada ka kui stiili, milles loodud teoste muusikaline materjal on äärmiselt kontsentreeritud, piirdudes vaid kõige olulisemaga; milles lihtne rütm, sageli astmeliselt liikuvad meloodiad ja kolmkõladel põhinevad tintinnabuli-hääled on ühendatud rohkete polüfooniavõtetega ning milles avaldub helilooja eriline suhe vaikusesse.
Ühtlasi on tintinnabuli ka maailmavaade, helilooja isiklik ja sügavalt läbi tunnetatud eluhoiak, mille aluseks on kristlikud väärtused ning tõe, ilu ja puhtuse otsingud.
Pärast emigreerumist (alates 1980)
Esimesed tintinnabuli-teosed sündisid ja kõlasid esmakordselt Tallinnas, Eestis, toonases Nõukogude Liidus. Ning nii nagu Pärdi varase loomingu avangardistlik vaim, tõi ka 1970. aastatel valminud teoste religioosne olemus kaasa vastuolulise kriitika, põhjustades üha teravamaid vastasseise toonaste ametivõimudega. 1980. aasta jaanuaris oli Arvo Pärt koos abikaasa Nora ja nende kahe pojaga sunnitud emigreeruma Viini. Aasta hiljem koliti Saksa Akadeemilise Vahetusteenistuse (DAAD) stipendiumi toel Berliini, kuhu jäädi ligi 30 aastaks.
Arvo Pärt ja Manfred Eicher 1988. aastal
Aktiivse ja viljaka heliloojana on Pärt sellest ajast peale pidevalt, st ilma pikemate pausideta komponeerinud. Loomingus on esiplaanil vokaalteosed, mis põhinevad sageli liturgilistel või muudel kristlikel palvetekstidel. Nende seas on arvukalt suurvorme nagu „Passio” (1982), „Stabat Mater” (1985), „Te Deum” (1985), „Miserere” (1989/1992), „Berliner Messe” (1990/2002), „Litany” (1994/1996), „Kanon pokajanen” (1997), „Como cierva sedienta” (1998/2002), „In principio” (2003) jpt, aga ka väiksemaid a cappella või orelisaatega kooriteoseid. Võib öelda, et sõna on kogu Pärdi loomingus kesksel kohal, sest ka paljud tema instrumentaalteosed on tekstiga seotud ning sageli on teksti struktuur aluseks muusika komponeerimisel (nt „Psalom”, 1985; „Orient & Occident”, 2000; 4. sümfoonia, 2008 jt).
Saksamaal sai alguse ka helilooja tänaseni kestev koostöö tunnustatud plaadifirma ECMi asutaja, produtsendi Manfred Eicheriga. 1984. aastal ilmus ECMi egiidi all Pärdi autoriplaat „Tabula rasa”, mis pani aluse uuele plaadisarjale ECM New Series ning mille tohutu edu tõi Pärdi loomingule hulgaliselt kuulajaid üle terve maailma. Pärdi muusika jõudis kiiresti paljude nimekate festivalide, orkestrite ja ansamblite repertuaari ning levis tele- ja raadioülekannete kaudu. Esikalbumist alates on selles sarjas ilmunud kõik Pärdi olulisemate teoste esmasalvestused.
Tagasi Eestis
Arvo Pärdi Keskuse endises majas, 2014
Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal taastus ka Arvo ja Nora Pärdi side Eesti ja siinse muusikaeluga. 1990. aastatel kõlas Pärdi looming üha sagedamini Eesti interpreetide kontserdikavades ning Tallinna Kammerorkester, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tõnu Kaljuste salvestasid ECMile oma esimesed Pärdi muusikaga plaadid.
2000. aastatel sai alguse traditsioon tähistada Arvo Pärdi sünnipäevi helilooja osavõtul kontsertidega tema lapsepõlvelinnades Paides ja Rakveres, samuti Tallinnas. Helilooja juubeliaastatel on aset leidnud suuremad ettevõtmised. Eesti muusika päevade initsiatiivil ilmus esimene põhjalikum eestikeelne raamat (Enzo Restagno koostatud kogumik „Arvo Pärt peeglis”, 2005), Klassikaraadio eetrisse jõudis 14-osaline saatesari „Arvo Pärt 70” (autor Immo Mihkelson, 2005) ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias toimus rahvusvaheline konverents „The Cultural Roots of Arvo Pärt’s Music“ (2010). Alates 2010. aastast korraldab Nargenfestival helilooja sünnipäeva paiku Pärdi päevi.
Laulasmaal 2014. aastal
Pärdi viimase kümnendi looming hõlmab u 30 varemloodud teose seadet uuele koosseisule ning kümmekond uut kompositsiooni, nende seas „Silhouette. Hommage à Gustave Eiffel” (Orchestre de Paris’ tellimus, 2009/2010), kultuuripealinnade Istanbul 2010 ja Tallinn 2011 tellimusel valminud ja Istanbulis esiettekandele tulnud „Adam’s Lament” (2010), „Swansong” (festivali „Mozartwoche” tellimus, 2014) ning Los Angelese filharmoonia orkestri tellimusel loodud „Greater Antiphons” (2015), mis tuli esiettekandele sama orkestri esituses Gustavo Dudameli juhatusel.
Alates 2010. aastast elab Pärt püsivalt Eestis. Samal aastal asutati Arvo ja Nora Pärdi algatusel Laulasmaale Arvo Pärdi Keskus, mille peamine eesmärk on helilooja isikuarhiivi loomine ning mille töös helilooja ja tema perekond ka ise osaleb.