Klaveripala „Aliinale“ on üks miniatuursemaid teoseid kogu Arvo Pärdi loomingus ja samas üks olulisemaid. See sündis 1976. aasta veebruaris, olles üle mitme aasta esimene teos, millega Pärt pärast pikka loomingulist kriisi taas avalikkuse ette tuli, ning ühtlasi tema esimene tintinnabuli-stiilis teos.
Tintinnabuli-teostele omaselt juhivad „Aliinale“ muusikat väikesed matemaatilised reeglid. Näiteks kasvab meloodiahääl igas taktis ühe noodi võrra ning saavutades oma maksimumi (kaheksa nooti), hakkab taas kahanema. Vabalt liikuva meloodiahäälega on läbi terve teose seotud nn tintinnabuli-hääl, mis liigub alati tema lähimal kolmkõlahelil. Need kaks häält moodustavad lahutamatu terviku. Huvitaval kombel lubab helilooja endale ühe korra ka mõlema reegli r…
Klaveripala „Aliinale“ on üks miniatuursemaid teoseid kogu Arvo Pärdi loomingus ja samas üks olulisemaid. See sündis 1976. aasta veebruaris, olles üle mitme aasta esimene teos, millega Pärt pärast pikka loomingulist kriisi taas avalikkuse ette tuli, ning ühtlasi tema esimene tintinnabuli-stiilis teos.
Tintinnabuli-teostele omaselt juhivad „Aliinale“ muusikat väikesed matemaatilised reeglid. Näiteks kasvab meloodiahääl igas taktis ühe noodi võrra ning saavutades oma maksimumi (kaheksa nooti), hakkab taas kahanema. Vabalt liikuva meloodiahäälega on läbi terve teose seotud nn tintinnabuli-hääl, mis liigub alati tema lähimal kolmkõlahelil. Need kaks häält moodustavad lahutamatu terviku. Huvitaval kombel lubab helilooja endale ühe korra ka mõlema reegli rikkumist. Esimest korda siis, kui h-moll kolmkõlahelidel liikuv hääl teeb sammu kõrvale ja peatub „valel noodil“ cis. Seda väikest, kuid väga erilist kõlalist sündmust rõhutab ka teose algusest saadik all hoitud pedaali katkemine. Ning teist korda siis, kui loo viimases taktis peaks pidevalt kahanev meloodia jõudma lõpuks välja ühe noodini, kuid ootamatult järgneb kahele noodile taas kolm, otsekui võiks siit alata uus laul, uus teekond. On tähelepanuväärne, et see rangete reeglite ja seesmise vabaduse loomulik ühendus, mis on väga omane kogu tintinnabuli-muusikale, avaldub juba uue stiili esimeses teoses.
On veel üks oluline märksõna, mis iseloomustab kogu tintinnabuli-muusikat ja selle esteetikat – see on vaikus. Klaveripalas „Aliinale“ ei ilmne see mitte ainult teost raamiva vaikusena, vaid on omapärase akustilise ruumina paradoksaalselt muusikasse sisse kirjutatud. Vihjeks interpreedile on helilooja nooti märkinud esitusjuhise „vaikselt, ülevalt ja sissepoole kuulatades“.
Pala „Aliinale“ võib pidada Arvo Pärdi tintinnabuli-stiili võtmeteoseks ning sümboolselt kogu tema hilisema loomingu algrakukeseks. Uue elu algusega seostub see nähtavasti ka paljude kuulajate jaoks, sest alates teose esmasalvestusest (ECM, 1999) on helilooja saanud hulga teateid, et tema pala „Aliinale“ on kõlanud mõne lapse sündimise ja sünnitamise ajal. Veelgi enam, nii mõnedki neist tüdrukutest on omakorda saanud nimeks Aliina. Õige Aliina oli aga Arvo ja Nora Pärdi lähedaste sõprade tütar, keda elu tema emast lahutas, jättes nad kahele poole raudset eesriiet – tütre Inglismaale ja ema Nõukogude Liitu.
