28. aprillil toimus BBC muusikute ja Barbicani koostöös Arvo Pärdile pühendatud minifestival “Total Immersion”. Jälgides selle järelkajasid inglise meediaväljaannetes, torkab silma, et britid hindavad kõrgelt avanenud võimalust tutvuda ka teiste tahkudega Pärdi loomingust, kui seda on helilooja paljukuuldud “karged kammer- ja kooriteosed” (Music OMH).
Mitmest arvustusest jääb mulje, et Pärdi populaarsus Inglismaal põhineb piiratud hulgal tintinnabuli-teostel – “kuid mis neile eelnes, on suuresti teadmata” (The Financial Times). Samas on Pärdi heliteoseid Inglismaal alates 1970ndatest aastatest pidevalt ette kantud, ka suurtel festivalidel (nt Almeida Festival 1986, Southbank Festival 1995, Vale of Glamorgan Festival 2010, BBC Proms 2010) ning brittide endi kõrgetasemelistes esitustes (vokaalgrupp The Hilliard Ensemble, organist Christopher Bowers-Broadbent, dirigent Stephen Layton). Viimati oli Arvo Pärdi looming Inglismaal suurema tähelepanu all alles mullu mais Canteburys, kus lisaks mitmetele kontsertidele pühendati heliloojale ka terve päev ettekandeid konverentsil “Baltic Musics and Musicologies“.
BBC sarja “Total Immersion” eesmärk on pakkuda kuulajatele ühe päeva jooksul mitmekülgseid sissevaateid mõjukate nüüdisheliloojate loomingusse ja “täita mõningaid lünki helilooja karjääris” (The Financial Times). Viimastel aastatel on “Total Immersion” esile tõstnud selliseid autoreid nagu John Adams, Iannis Xenakis, Tristan Murail, George Crumb, Wolfgang Rihm, Unsuk Chin, Brian Ferneyhough, Brett Dean ja Jonathan Harvey. Loetelu jätkamist tähelepanuavaldusega Arvo Pärdi elule ja loomingule peetakse meediakajastustes väga sobilikuks. “See oli sobiv valik mitmes mõttes […]. Pärdi taust ja areng heliloojana kipub ajuti kaotsi minema selle edu sees, mida ta on saavutanud. Teada Pärti vaid tema viimase aja edusaavutuste põhjal tähendab paljude köitvate varasemate teoste kahe silma vahele jätmist ning samuti ilmajäämist tema huvitavast isiklikust loost” (Music OMH).
Seekordsel 11-tunnisel loomingumaratonil kõlasid peale hästituntud tintinnabuli-teoste neile eelnenud loomeperioodist küll vaid esimene ja kolmas sümfoonia (Tõnu Kaljuste ja BBC Sümfooniaorkestri esituses), kuid sõnalist ülevaadet helilooja varasematest loomeperioodidest pakkusid nii BBC Raadio 3-s töötava muusikateadlase Sara Mohr-Pietschi loeng kui ka ürituse mahukas buklett, mis sisaldas doktorikraadiga Pärdi-uurija Peter Quinni esseed helilooja loomingust ja elust ning iga kontserdil esitatud teose lühitutvustust koos vokaalteoste tekstide äratoomisega. Lisaks aitas Pärti kui inimest ja loojat avada Dorian Supini dokumentaalfilm “Arvo Pärt. 24 prelüüdi ühele fuugale” (2002). Erandlikult minifestivali “Total Immersion” ajaloos olid kõik Pärdile pühendatud kontsertide ja teiste sündmuste piletid juba mitu nädalat ette välja müüdud. Sealjuures oli tõmbenumbriks helilooja looming, mitte tema isiklik osavõtt sündmusest.
Õhtuse Kaljuste ja BBC Sümfooniaorkestri põhikontserdi eel toimus Barbicani keskuse fuajees südamlik muusikaline ettevõtmine, mis kandis pealkirja “Zvon” (“Kellahelin”). BBC orkestri ja koorilauljate pereliikmete esituses oli võimalik kuulata heliteost, mille sündi inspireeris Arvo Pärdi muusika. Sellele järgnenud kontserdi naelana tõstavad aga kõik arvustajad esile topeltkontserdi “Tabula rasa” (viiulisolistid Alina Ibragimova ja Barnabás Kelemen) erakordse esituse. Sel teosel on Pärdi loomingus väga eriline koht, teos “mõjub täna sama vaimustavalt värskelt nagu esmaettekandel” (The Guardian) ning ka helilooja ise tajub seda oma tintinnabuli-idee ehk kõige kristalsema kontsentraadina.
Arvustusi lugedes torkab silma veel paar kõnekat asjaolu. Esiteks keskenduvad kriitikud märksa enam muusikale, kui oli Pärdi puhul tavaks veel veidi aega tagasi: asjatundlikult räägitakse Pärdi muusika esitamisest rõhuga interpreedi erilisel rollil teose ellu ärkamisel. Võib öelda, et seni üldiselt paarile stereotüübile-müüdile keskendunud Pärdi-retseptsioon (Pärt kui “eraklik munk”, “pühak”) on Läänes viimaks muutunud ning kriitikut, kes võrdleb heliloojat Buddhaga (The Telegraph) on juba raske tõsiselt võtta. Ja viimaks väärib märkimist, et nii suur hulk positiivseid arvustusi Londoni mõjukamates meediakanalites pole sugugi iseenesestmõistetav – isegi (ja ehk eriti) mitte Arvo Pärdi jaoks, kelle looming jagab kriitikud tihti kahte leeri ja kes oma kauaaegses kokkupuutes Inglismaaga on kogenud ka teistsugust vastuvõttu.