Raamatuaasta kauni kaaskõlana avanes Arvo Pärdi keskuses äsja raamatukujuline näitus. See on üllatuslik ja mitmekülgne meeleline kogemus, universumi hologramm.
Rõõmustavalt jääb näitus lahti veel kauaks. Veel enam, tegu on üksnes esimese köitega tulevasest triptühhonist. Kolmkõla avaldub siiski juba esimeses teoses läbi heli, kirjasõna ja maalikunsti. Pilgule avanev ja puudutusele reageeriv ruumiline raamat tuletab meelde raamatu ammendamatuid tähendusi ja võimalusi – raamat on ühtaegu pühakiri, lugu ja peegel.
Raamatu algseim tähendus oli piibel. Inimene januneb lugude järgi, kohtub lugedes aga ikka iseendaga; raamat on peegel peeglis. Ehk Arvo Pärdi enda sõnul: “Kõige taga on Vaim. Ja Vaim on Arv. Ja Arv on Sõna.”
Mõne unenäoga on nii, et seda kord näinuna ei unusta enam kunagi. Otsekui oleks viivuks avanenud uks tõeluse kambrisse, pilk võinud vilksamisi tunnistada seal valitsevat kirkust ja harmooniat, seaduspärade rahulikke ülevaid sambaid ja igas suunas voogavat, helklevat valgusetantsu nende vahel.
Midagi sellist kogesin pärast seda, kui sulgesin Arvo Pärdi keskuses raamatu “Tintinnabuli: maailm noodipaberil”, vastse tunnistähe ühest väga paljusid puudutanud vaimsest teekonnast. Tagasiteel läbi hämara männimetsa, helid veel ikka meeltes kõlamas, tundsin kogu kehas vibreerivat olemise muusikat.
Inimene liigub pimedas metsas. Aga pimedus pole põhjatu. Kõrgel taevas pilguvad tillukesed tähed. Igal sammul, niipea kui jalg puutub maad, ilmub jala alla valguslaik ja lööb kõlama üks heli. Selle heli kõrgust ei tea astuja ette aimata. Võimalik, et see sõltub ka sellest, mis suuna inimene valib. Mistahes suunas liikuda pole muidugi üldse võimalik, männitüved ja suured kivid jäävad tihti ette. Aga kõhklema jäädes või ka sammu tagasi astudes saab inimene oma suunda muuta. Tema sammude rütmist, sisimast viisist, mida ta järgib, moodustubki tema elu meloodia.
Pruugib aga pilgul vaid puujuurte ja kivide vahelt pisut kõrgemale tõusta, kui inimene märkab rõõmsa hämmeldusega veel teistki valgust enda ümber. See langeb kolme hajusa kiirena ülevalt, nii kõrgelt, et pole aimugi, millise taevakeha kiirgus temani jõuab. Aga kuhu inimene ka liiguks, kogu aeg saadavad või ümbritsevad teda kolm pidevalt vahelduvat kiirt, otsekui sammuderütmis pilkuv punktiirne valgusering.
See avastus võtab inimeselt hirmu. Enam ei tunne ta end pimedas metsas üksi ja eksinuna. Korraga hakkab ta kuulma vaikset kohinat, mõistes, et meri on kogu aeg siinsamas, teisel pool mändide sammassaali. Inimene hingab ja tema sõõrmeisse jõuab värske, eeterlikult tervendav hõng. See, mismoodi igast tema sammust, igast seisatusest hoovab muusika, miski, mida ta kogu aeg iseenesest loob, igasuguse pingutuseta, lihtsalt kõndides, mõtlematagi loomise peale, on aga nii kõikevaldav kogemus, et hing ei mahu korraga enam kehasse ära. Või kust siis on pärit need pisarad, mis tahtmatult silmisse tulvavad? Korraga ei tea inimene enam, kas ta kõnnib või tantsib. Kas tema on keegi, kes liigub, või on ta isegi üksnes liikumine, vaikne tulv, voog, valguse läte?
Khalil Gibran ütleb, et ühe inimese nägemus ei laena teisele oma tiibu. Küllap on tõesti nii, et ühtki nägemust ei anta siin maailmas laenuks – alati on see kingitus. On elusid, mis ongi unenägu, teab Juhan Viiding. Mõnes unes, mõnes elus ilmutatakse kõige olulisemaid asju, olgu siis pildis või helis. Kas kuulekuse kood on Sõna kuulmine? Selle maailma iidsed seadused on lihtsad ja selged. Nad ei ole väljaspool meid, nad on samaaegselt meis endis. Nende vastu mässata pole mõtet; neid ei saa ka üle kavaldada. Ükski neist seadustest pole meie vastu, pigem toeks nagu armastavad vanemad. Need pimeduses nähtamatud, kuid ometi aimatavad sambad, kelle vastu aeg-ajalt väsides toetuda, et jõudu koguda – ilu, tõde ja selgus.
Ometi pole harmoonias huljumine midagi elukestvat. Mõnigi kord võib olla, et kõigest teadaolevast, nii ka kuulekuse koodist saab kõrini; kord omandatud reeglid ärgitavad endale vastu astuma uute, veel rangemate, rängemategi reeglitega. Helide demokraatiaks nimetatud dodekafoonia periood tuleb ühel või teisel ajal, ühes või teises vormis ette mitmeiski eludes. Aga selles turbulentsis liiga kaua elada inimene ei jõua – vaim väsib. Alles siis, kui võtta hoog maha, peatuda ja lasta end vaikusse viimseni tühjaks voolata, saab tagasi jõuda nullpunkti, alguste algusse, kus tervitada iga heli kui üllatavat sündmust, teda imestluses kuulatada, hellitada kui vastsündinut. Arvo Pärdi sõnul: “Ma ei tea, mis on ilu. Aga selleks, et teada saada, mis on heakõla, piisab, kui võtta üks heli ja kuulata selle ülemhelisid.”
Nagu kirjutas 13. sajandi müstik Rumi:
Ole kui lage maa,
valge leht ilma märkideta,
et sind õilistada võiks ilmutav sulg,
et Armuline võiks külvata sinusse seemne.
Sedasama kinnitab ka Arvo Pärt ise: “Üks ilus aeg on alati, kui sa oled hädas, kui sa otsid nagu nullist peale. Kõigepealt pead sa ennast nulliks tegema. Peab olema vaikus. Sa pead leppima oma jõuetusega. Ja see, mis siis antakse, on nagu kingitus.”
Viimseni väljahingamine tühjendab kopsud lõpuni, teeb ruumi pimeduse, vaikuse, täieliku enesetaanduse tühjusehetkele, mille kestus võib tunduda igavikuna, mis otsapidi võib-olla ulatubki igavikku.
Aga alles seal, alguse lättel saab hakata uuesti hingama ja liikuma omaenda loomupärases rütmis, järk-järgult avastades igas rohulibles lille suursugusust, õitsemise hõiset. Meenub Leibnizi mõte: „Muusika on salajane matemaatiline harjutus hingele, kes ei ole teadlik sellest, et ta arvutab.” Nii selgib ka Arvo Pärdi tõdemus: üks pluss üks võrdub üks. Sulandunud duaalsus osutab vaikuserajale, mis viib müstilise ühtsusteadvuseni: “Armastus on universaalseim keel. Armastus on kõikide kunstide allikas.”
Ja märkamatult võtab hinges maad kõikehõlmav tänutunne. Selle algus kõlab vaikselt ja puhtalt otsekui tilluke kelluke, tintinnabuli meeldetuletus – aga aegamisi liitub sellega tuhandeid teisi, lähemal ja kaugemal, kasvades igas suunas otsekui vaevukuuldav ja -nähtav, ometi kõikeühendav võbelev võrgustik, kõiges tajutav sillerdus mõistmisest, et igas eluhetkes on meie päralt lõpmatu olemise muusika.
* Essee ilmus esimest korda ajalehe Postimees veebiväljaandes 6. veebruaril 2025.