Tekst: Immo Mihkelson
Plaadifirma ECM esimese plaadi ilmumisest möödub 2019. aasta detsembris 50 aastat ning seda sündmust tähistatakse suuremal ja väiksemal moel mitmel pool maailmas, ka Eestis. Väike Müncheni plaadimärk on poolsajandiga kasvanud suureks just tähenduse mõttes ja nende kaalu mõõdab muusika, millel on palju kirglikke järgijaid nii kuulajate kui muusikute seas. Nad on maailma muusikapilti oma tegutsemise aastakümnetega uuristanud erilise niši. Ning seal on ka Arvo Pärdi muusikaga heliplaatide päriskodu.
Õigem oleks siiski rääkida mitte „nemad“ ja „nende“ vaid kasutada ainsust, sest kõige taga on ühe mehe visioon. Manfred Eicher on tema nimi ning kõigi umbes 1600 ECM-i märgi all ilmunud plaadi juures on ta kas osalenud aktiivselt muusika salvestussessioonidel või langetanud otsuseid, kuidas plaat välja näeb ja millisel kombel seda kuulajatele tutvustatakse. Eicher on mees, kes seisab ühtaegu nii eduka firmaomaniku-ärimehe kui ka erakordselt terava vaistuga ja lennuka loovusega produtsendi saabastes. Ta on ühe väga erilise eduloo kehastus.
Mõistagi teab muusikamaailm ka teisi omapäraseid ja edukaid ühemehe-plaadifirmasid, kuid ECM on neist suurim ja mõjukaim. Ta on pikaealisem ja standardite poolest kõige kõrgemal. Ning tal on tihe seos Eestiga.
Kolm tähte, mille taga on maailm
ECM on kodu Arvo Pärdi muusikale. Just selle märgi all on valminud 35 aasta vältel tema muusika kõige kaalukamad salvestused. Alates 1984. aasta sügisest, mil vinüülplaadina ilmus „Tabula rasa“, on Eicher-Pärdi tandemi koostöö viljana ilmavalgust näinud umbes paarkümmend kaalukat albumit Arvo Pärdi teostega.
Tegelikult toetub ECM (mis on lühend pikemast nimest Editions of Contemporary Music) kolmele suurele sambale. Vanim nendest on Ameerika džässpianisti Keith Jarretti tegevusega seonduv, teine moodustub Norra saksofonimängija Jan Garbareki põhjamaiste helide ümber ja kolmas kerkib Arvo Pärdi muusikast.
Täpseid numbreid pole mitte kunagi avaldatud, kuid julgelt võib oletada, et kõigi kolme muusikaga plaate on ECM-i märgi all ostetud miljoneid.
ECM on üks väga väheseid plaadifirmasid, mis ütleb sõna sekka nii klassika-Grammy’de kui džässiauhindade jagamisel ning Manfred Eicher on produtsendina pärjatud mõlemal pool eraldusjoont. Tegelikult on tema stilistiline skaala märksa laiem ega piirdu džässi või klassikaga. Kõla, mida Eicher plaatidel esitleb, algab sulgpehmest vaikuselähedasest tsoonist ja ulatub raevukate improvisatsiooniliste helipurseteni. Ainus, mis seda mõtteliselt ühendab, on tema isiklikud valikud.
Kui praegu kusagil kirjeldatakse ECM-i mõnelauselise lühidusega, siis peaaegu alati käib läbi kas Jarretti või Garbareki nimi ning kindlasti märgitakse ära Arvo Pärt. Ta on selle plaadifirmaga tihedalt kokku kasvanud.
Maagiline kordumatu hetk
Esmakordselt kohtusid Manfred Eicher ja Arvo Pärt salvestusstuudios siis, kui toimus „Fratrese“ lindistus, mis pidi ilmuma „Tabula rasa“ albumil. Sakslane soovitas pianistiks Keith Jarrettit, kes oli laialt tuntud küll džässmuusikuna, kuid kelle kohta ta teadis, et mehel on olemas ka klassikakogemus. Helilooja pakkus välja viiulipartii esitaja. Tema arvates sobis selleks ainult üks muusik – Gidon Kremer.
Viimase kohalesaamine oli pähkel. Produtsent pidi mängu panema kõik oma oskused ja kavaluse, et murda viiuldaja mänedžeri vastupanu (mees olevat muide olnud turske nagu karu). Aga imed vahel sünnivad ning kokkulepitud päeval ja kellaajal olid kõik koos, kusjuures Kremer tuli otse Ameerikast.
Toimumispaik oli 31. oktoobril 1983 väike stuudio Baselis, kus produtsent oli varemgi salvestanud. Eicher tunnistas hiljem, et sel hetkel ei osanud ta kahtlustadagi, et Pärt on varasemas elus teinud palju stuudiotööd. Võib-olla jäi see esialgu märkamata põhjusel, et tal endal oli kõva närv sees. Ehkki Manfred Eicherit võis pidada sellel alal juba paljunäinud meheks, oli situatsioon talle ometi uus. Tema muusikakirg oli seni põhiliselt tiirelnud ümber džässmuusikute ning kokkupuuted klassikaga olid tal muusikuna küll piisavad, kuid helide jäädvustajana veel vähesed.
Salvestajaks palgatud vanakooli mees, kes oli teinud plaate Deutsche Grammofonile, teadis enda arvates täpselt, kuidas kõik peab olema ning kuidas mikrofonid paigutada, et need heli „õigesti“ kinni püüaksid. Aga Eicher käis mitu korda salaja mikrofone muusikutele lähemale nihutamas, sest temal oli džässi talletades tekkinud oma ettekujutus pillide kõla ja ruumi suhtest.
Tehti heliproov ja siis mängisid Kremer-Jarrett „Fratrese“ ära, magnetofonid töötasid. Kui viimane noot vaibus pikalt vaikusse, vahetasid kõik mikserpuldi juures viibijad üksteisele imestunud pilke. Tundus, et ongi kõik. Paremini pole lihtsalt enam võimalik. Lindile jäänud esituses oli spontaansust ja erksat sädet. Muusika elas. Toimunud oli midagi erakordset. See oli maagiline hetk. Aga igaks juhuks, tõesti ainult igaks juhuks, lasti muusikutel teos veel korra läbi mängida.
Arvo Pärt muigab, kui seda hetke ja salvestuspäeva meenutab: „Ma olin nagu toidulisand seal juures, lihtsalt pealtvaataja. Vaatasin lahtise suuga, kuidas nad „Fratrest“ mängisid – Gidon ja Keith Jarrett. See oli juba esimesest läbimängimisest nii fenomenaalne. Nad kohtusid seal esimest korda. Võtsid noodid ja mängisid. Ja see oli täiuslik.“
Helilooja sõnul tajus ta, et tema muusika oli uus nii toonmeistrile kui produtsendile ning toimus otsimine, kuidas võiks see kõlada. Ja et sellest olevat tekkinud ruumis „omapärane magus ärevus“.
Veel kord Arvo Pärt: „See on alati nagu üks püha asi. Ei julge mustade kätega ligi minna. Sa pead kuidagi kõrva puhastama ilusasti ja otsima… Imema sealt välja midagi, mis ei ole veel õieti teadagi. Ja siis, kui on tõesti suur kunstnik seal taga, võib ime sündida.“
Seda erilist päeva hiljem meenutades nimetas Manfred Eicher toimunut riskantseks ettevõtmiseks, kuid samas rõhutas kohe, et riskimata ei jõua servani ning temale servani küündiv muusika väga meeldib.
Kindlasti ei olnud „Fratresega“ juhtunu juhuslik. Eicherit võib kirjeldada kui rahutut inimest, kes lakkamatult otsib muusikast ja selle ümbert imet.
Ta möönab, et selleks tuleb tal pidevalt ringi käia ja kujundlikult öeldes vaadata paljude kivide alla.
„Esimene ime on see, kui keegi eostab oma kujutuses muusika. Teine ime sünnib, kui see saab hästi salvestatud. Ning seejärel pead sa seda muusikat inimestele tutvustama. Sa pead leidma selleks õige mooduse.“
Helilooja tajus seda tunnetust helides, mille Manfred Eicher mingil seletamatul moel oskas kinni püüda ja lindile jätta. See oli ju tema enda looming, millega see juhtus. Ta oli ise aastaid lindistanud teiste muusikat ning teadis, kui keeruline on tõetruu jäädvustuse saamine.
Arvo Pärt: „Mul oli tunne, et tema on mina ja mina olen tema. Muusika on nagu sinu liha ja veri. Sa tunned heli läbi kõlari hoopis teistmoodi, kui see on sinu poolt kirjutatud. Sest see elu, see vaim, mis on partituuri pandud juba kirjutamise ajal, annab lindistatud helile hoopis teise perspektiivi. Sa kuuled teda tuhandekülgselt. Mitte ainult monofooniliselt või stereofooniliselt. Ja selles mõttes oli mul mitte ainult üllatuseks, vaid suureks õnneks tajuda, et Manfredil on tunnetus võõra muusika suhtes sama sügav ja rikas, kui autoril enda muusika suhtes. Ja me kahekesi seda heli alati voolisime ja otsisime.“
Milline on muusika lõhn?
Pärt mäletab „Fratrese“ salvestussessiooni kui esimest silmast-silma kohtumist Manfred Eicheriga, kellega ta varem oli kirju vahetanud ja telefonis rääkinud. Kuid produtsent kinnitas, et üks põgus kokkusaamine oli aset leidnud juba varem, kui ta sõitis Lockenhausi, et Gidon Kremeri korraldatud väikesel festivalil kohtuda Arvo Pärdiga – imeliku nimega eestlasega, kelle üks teos oli teda ootamatult raputanud. Eicher tahtis väga tema muusikat salvestada ja sellest plaadi välja anda, teistega seda muusikat jagada. Kuid festivalisaginas oli Pärdil pea tuult täis ja ühe sakslase püstijala jutt läks tal ühest kõrvast sisse ja tuli teisest kohe välja.
Manfred Eicherit üllatanud muusika oli ühel öisel pikal autosõidul läbi mootorimürina ja kesklaine eetriraginate kuuldud „Tabula rasa“. Omamoodi müsteerium on see, mis salvestusega oli tegemist ja kuidas sai see üldse raadiost kõlada. Kuid ometi need lummavad helid kostsid mürade vahel nii kutsuvalt, et juht pidi masina kinni pidama, et kõrva teritades lõpuni kuulata. Eicher mäletab, nagu oleks ta lõputeadustusest tabanud sõnapaari „raadio Jerevan“.
Meeleheitliku visadusega hakkas ta otsima, mis see oli, mida ta kuulis. Võimalik, et Ida-Euroopast; arvatavasti kaasaegne; kindlasti isikupärane. Pärast paljusid järelpärimisi ja vestlusi asjatundjatega jõudis ta umbes aasta hiljem Arvo Pärdi nimeni. See leid klappis.
Pärt kleepus vähehaaval nagu magnetiga Manfred Eicheri külge alles pärast „Fratrese“ salvestust. Ta nägi ja kuulis seal, et heli-ime on võimalik kinni püüda ja plaadile panna, ning et see mees seda oskab. Väikesi imesid juhtus ka järgmistel ECM-i salvestustel. Nad ilmnesid alati pisut erineval kombel ja võimalik, et osa võinuks jääda märkamata, kui produtsent poleks neist õhinal kinni haaranud ja otsekui suurendusklaasiga esile toonud. See oli tema maailm. See on tema kunst.
„Sisu on minu jaoks kõik,“ räägib Manfred Eicher ja kinnitab, et see on talle kõigest muust olulisem. Efektidest mitte hooliv, väljaspool trende ja moode asuv sisu muusikas. Enda sõnul tahab ta anda muusikale võimaluse avalduda loomulikul moel ehk tema olemusele vastaval viisil. „Kui sa oled suutnud muusika õigel moel talletada, siis hakkab see kasvades sirutuma teiste inimeste poole.“
Vahetult pärast albumi „Tabula rasa“ ilmumist sõitsid Pärt ja Eicher Londonisse, et kuulata, kuidas The Hilliard Ensemble salvestab BBC-le kava eestlase muusikaga. See toimus Paul Hillieri initsiatiivil. Ning et vokaalgrupp oli tuntud varajase muusika esitaja, siis kulgeski töö vanamuusika toimetaja Graham Dixoni valvsa pilgu all. Eicheri kohalviibimine olevat tekitanud suurema elevuse kui Pärt, sest sakslane oli tänu oma varasematele plaatidele saavutanud spetsialistide ringis omamoodi legendi staatuse. Kuid see tagasihoidlik ja kinniste uste taga toimunud sündmus ühes Londoni väikeses kirikus, osutus nii Eicherile kui Pärdile pöördeliseks.
Kui lauljad lõpetasid ja salvestus kuulutati lõppenuks, sammus helilooja läbi kiriku nende juurde ja ta oli erutatud. David James, kes oli hulk aastaid vokaalgrupi liider, meenutas hiljem, et pisarad voolasid mehe palgeil ja oma konarlikus inglise keeles püüdis ta väljendada hingeliigutust, mida kuuldu temas tekitas. Kõige enam vapustas lauljat viis, kuidas Pärt andis edasi oma muljet kuuldust – muusikat. Ta rebis nende ees paberilehe väikesteks tükikesteks, viskas õhku ja kaunilt liuglevatele helvestele osutades rääkis, et ta koges midagi sarnast.
„Siis ma kuulsin inimese häält sellisel kujul nagu ma ei osanud unes ka näha,“ selgitas Arvo Pärt palju aastaid hiljem. „Nad laulsid nii puhtalt, et valus oli kuulda. Eks see on ju sama „lõhn“ tegelikult. Heli lõhn, kui nii võib öelda.“
Arvo Pärdi loomingus toimus ümberlülitus. Hõng, mida ta oli tunnetanud esimesel salvestusel Eicheriga, keerles ümber nootide, mida ta paberile pani. Mõte sellest, et ka hääl ja sõna võiksid pärast salvestusaparaatide vooluringi läbimist sarnasel kombel talletuda nagu „Fratres“, mõjus talle innustavalt. Kõrvus hääle „lõhn“, kirjutas ta järgmised teosed juba konkreetseid Hilliardi lauljaid silmas pidades, saatjaks teadmine, et sõnad, laused ja mõtted, millesse ta uskus, kanduvad muusikas veenval moel kuulajateni.
Ja Manfred Eicher, kes siiamaani oli väga vähe oma salvestustel kohtunud inimhäälega, sest ta otsis muusikat mujalt, puutus järgmistel Arvo Pärdi plaatidel pidevalt kokku lauljate ja häälega. See oli tema jaoks uus maailm.
Plaat on kalliskivi
Album „Tabula rasa“ (mis sisaldas üksnes instrumentaalmuusikat) oli enne seda olnud tähtis murrangujoon nii Arvo Pärdile kui Manfred Eicherile ning omal moel lõi see fooni kõigele järgnevale. Helilooja ellu tõi see niisuguse koguse meediatähelepanu (positiivset ja negatiivset), millega ta polnud varem kokku puutunud ning hüppeliselt kasvas esituste ja tema muusika raadioskõlamiste arv kogu maailmas. Loomulikult pikenesid ka numbrijadad, mis kajastasid autoritasude summasid. Kõik see lõi tema senise elu- ja loomingurütmi sassi ning tekitas pingeid.
Selles oli põhiline „süüdlane“ ECM. Manfred Eicher rääkis hiljem, et kui ta oli „Tabula rasa“ master-lindi enne plaaditehasesse saatmist stuudios viimast korda läbi kuulanud, arvas ta, et tal on käte vahel kalliskivi. Ta lootis, aga ei teadnud veel, et see on plaat, mis suudab mõjutada maailma.
Edasise määras produtsendi kinnisidee, et igat head plaati tuleb sellel kõlava muusika vääriliselt kuulajatele esitleda. Et kõik, mis plaadiga kaasneb – ümbris, saatetekstid, reklaamimaterjalid ja muu – peab teenima ühe väga erilise hetke ja selle ümber tekkiva tunde huve. See on üürike silmapilk enne muusika kõlamist, kui ootuspinge peaks tõmbuma vibuna pingule, et seejärel saaks pinge transformeeruda kontsentratsiooniks, millega kuulaja embab tema ees lahti rulluvat muusikat.
Eicherile oli sellise tunde maagia meeltesse sööbinud lapsepõlve kinoseanssidelt. Sahinal avanev eesriie, mis toob nähtavale ekraani, on märguanne. Saal kangestub – kohe-kohe peab see algama. Nüüd! Ja siis lööb ekraan helendama, kuid pilti veel ei ole. See on kõige pikem sekundi murdosa, mil erutunud pulss taob kõrvades ja kõik meeled avanevad. Kui valgusruudus hakkavad lõpuks liikuma kujutised, haaravad need vaataja täiuslikult endasse.
Produtsent soovis, et iga tema tehtud plaat suudaks kelleski ja kusagil tekitada sarnase tunde. Ta nägi selle nimel palju vaeva. Ning kui lõpuks oli tema käte vahel see kalliskivi, mille ümbrisel kiri „Tabula rasa“, pani ta kõik mängu. Kogu kunsti, mida ta oli aastatega õppinud.
Esimesele heliplaadile Arvo Pärdi muusikaga järgnesid ECM-il teised. Algul aasta-paariste vahedega, hiljem harvemini. Manfred Eicher rääkis intervjuudes, kuidas iga järgmise salvestusega neil jagatud meeleolu tunne aina süvenes. Pärdi „aeglaselt lehvivate tiibade muusika“ neelas teda aina rohkem endasse ja omas katarsislikku mõju.
Igal salvestusel ja igal plaadil on oma lugu. „Passio“ tegemisel ulgus kiriku akende taga nii tugev tuul, et kaaluti sessiooni tühistamist. Aga Manfred Eicher otsustas kasutada loodusmüha muusika osana ja sulandada see helipilti. „Kanon Pokajanen“ Nigulistes kätkeb Tallinna vanalinna öisel tänaval hulkuvat koera, sadamasse saabuvat praami ja hommikupäikese esimeste kiirtega ärganud linde, kelle häälitsused värvisid rõõmsaid toone ka lauljate häälde. „Alina“ salvestusel viis väheste nootidega heli õige kõla otsimine muusikud sellise kurnatuseni, et nad olid juba alla andmas – ning siis, peaaegu loobununa, tegid nad parima esituse. Ja oli ka neid kordi, kus tuli välistele teguritele alla vanduda ning salvestus ära jätta.
Helilooja ise andis ühes intervjuus ettevaatlikult mõista, et kuna neid plaate on nii hoolikalt ette valmistatud, erilise keskendumise ja pühendumisega teostatud ning muusika kõlab seal ülimal määral vastavuses tema ettekujutusega, siis võiksid kõik esitajad, kes soovivad tulevikus tema teoseid ette kanda, kuulata ECM-i plaate ja sealt eeskuju võtta.
Lisaks ECM-i kataloogi paarikümnele nimetusele on maailmas nüüd ka palju teisi heliplaate, millel kõlab Arvo Pärdi muusika. Doug Maskew, kes juba aastakümneid koostab ja täiendab Arvo Pärdi muusika diskograafiat, on üles korjanud infot sadade ja sadade teiste plaadimärkide all tehtud plaatide kohta. Iga jäädvustus seal on mingite detailide või nüansside poolest veidi erinev, kuid üldistades saab siiski öelda, et ECM-i albumid on olnud tähtsad sõnumikandjad, sest põhijoontes järgivad teised esitused seda vormi ja neid ideaale, mida tutvustavad „originaalid“.
Eesti kõlab põhjamaiselt
Arvo Pärdi ja ECM-i saagas on veel üks tähtis murdepunkt – hetk, mil salvestussessioonidel hakkas sagedamini kõlama eesti keel ning nüansirikkaid helisid püüdvad mikrofonid tulid Eestisse. Vastavalt uutele esitajatele tegi ka muusika läbi mõningase kohanemise. Algus oli 1993. aastal, kui ilmus plaat nimega „Te Deum“ ning astusid pildile Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester. Nende mõlema taga kõrgus Tõnu Kaljuste. Praegu peetakse Kaljustet üheks olulisemaks Arvo Pärdi muusika interpreteerijaks maailmas. Selleni jõudmiseks kulus tal aastaid
Kui „Te Deum“ võeti üles Soomes, siis esimene poolenisti Eestis jäädvustatud ECM-i plaat oli 1995. aasta septembris Niguliste kirikus salvestatud „Litany“. Manfred Eicher tuli Tallinna ja see oli tema üks esimesi Eestis-viibimisi. Järgnesid paljud teised külastused ja üha uued salvestamised. Arvo Pärdile ja Tõnu Kaljustele lisandus ajapikku teisi eesti muusikuid, kelle nime võis hiljem lugeda ECM-i märki kandvate plaatide ümbriselt. Näiteks Veljo Tormis, Erkki-Sven Tüür, Helena Tulve, Vox Clamantis, Tõnu Kõrvits ja Kristjan Randalu.
Ajadistantsilt sellele protsessile vaadates pudenevad vaateväljast kõrvaldetailid ja settib oluline. Järjest rohkem hakkab tunduma, et eesti-seos ei saanud olla päriselt juhus, sest sakslases oli siinse regiooni suhtes loomuomane tõmme n-ö veres ja ta tundis põhjamaise kõla muusikas ära kui kutse.
Meenub aastate eest Tallinnas toimunud vestlusring, kuhu produtsent oli kutsutud seoses ECM-i tegevust tähistava väikese festivaliga. Jutuajamise eel näidati tollal uhiuut filmi „Sounds And Silence – Travels With Manfred Eicher“ ning üks pärast vaatamist filmi peategelasele esitatud küsimusi palus temalt kommentaari selle kohta, et ekraanilt jäi välja üks tema tegevuses äärmiselt olulisi reisisihte Oslo, kus ta on salvestanud sadu plaate.
„Aga selle eest olid seal imelised kaadrid Niguliste kirikust,“ hüüatas Eicher kohe ja lisas, et ei saa olla rohkem põhjamaine, kui tulla Tallinnasse ja näha siin suurepäraseid muusikuid töötamas.
Filmis on tõeliselt muljetavaldavaid kaadreid salvestuselt Niguliste kirikus, kus muu hulgas on näha, milliste ootamatute trikkidega tandem Eicher-Pärt häälestab muusikuid sügavamalt tunnetama esitatava muusikapala olemust.
Kuid „põhjamaisus“ – see, mida filmis eriti ei näidatud, kuid mis oli seal salaja või poolsalaja kogu aeg olemas – on siinkohal eriti tähtis mõiste. Aastakümnete vältel on ECM-i edulugu analüüsida püüdvates artiklites sellele korduvalt viidatud, kui tegurile, mis avaldab mõju suurele osale plaadifirma toodangule (loe: muusikale). Kui Manfred Eicher viis Oslosse salvestama brasiillased Egberto Gismonti ja Nana Vasconcelose, nägid nood esimest korda elus lund ja paeluvat värvidemängu, mida madalalt kiiri heitev päike taevasse joonistas. Ja nende elamuse erksus kajas pärast vastu muusikas.
Taolisi lugusid on palju ning nende seas ka see, kuidas produtsent ise nähtust vaimustus, kui 1970. aastal saabus esmakordselt saksofonist Jan Garbareki kodulinna. Võimalik, et oma osa oli isiklikel nostalgiahõngustel lapsepõlvemälestustel. Eicher on ühes oma arvukatest intervjuudest poetanud vihje, et tema esimene põhjamaisusega seonduv looduselamus leidis aset juba lapsena.
Manfred Eicher kasvas üles Baierimaal Lindau linnakeses, mis osaliselt paikneb mägede vahele surutud Bodensee järve saarel. Ta on kirjeldanud mällu sööbinud vaikelulisi looduspilte – üle vee kaarduv udu, pastelselt hägusad mägede kontuurid, silma eest varjatud, kuid kujutlusis laiuvad kaugused.
Ta on selgitanud ka seda, kuidas tema enda meelelaad mõjutab suurel määral muusikat, mida ta avaldamiseks valib ja mis teda ligi tõmbab. Sageli paelub teda poeetiline muusika, millel on melanhoolne varjund. Kui kuidagi õnnestuks kõigil ECM-i plaatidel avaldatu sulandada ühtseks tervikuks, siis tõenäoselt kõlaks see just niisugusena – poeetiliselt ja veidi melanhoolselt.
Ning võimalik, et selles mõttemängulises sulamis oleks kuulda mingi sarnasus Arvo Pärdi loomingu kõige iseloomulikemate joontega. Pärt omalt poolt on tunnistanud, et teda tõesti tõmbab heliloojana minoorsuse poole ning sagedased on väited, et kuulajad tajuvad tema muusikas kurbust. Ja aeglane on see enamasti ka. Ning uskujatele ka lohutav ja kirgastav.
Muusika jagamise müsteerium
Lõpuks taandub muusikas kõik ikkagi inimlikele seostele. Miski suurem ei ole võimalik ilma seda filtrit läbimata. Muusika võnked ringlevad inimeste vahel ja aeg-ajalt tekivad liitumistes sähvatused. Mõnikord on need suuremad kui elu ja kannavad inimesi üle olemise piiride.
Nii oli 50 aastat tagasi ja täpselt sama on olukord praegu, mil muusika leviku üle võtab üha enam võimust internet. ECM-i esimene album (Mal Waldroni „Free At Last“) ilmus 1969. aasta detsembris kauamängiva vinüülplaadina. Siis tuli CD ja lükkas vinüülid kõrvale, sest pakkus selgemat heli ja ilma plaadikrabinata vaikust. Esimene digikettakesel ECM-i väljaanne oli Arvo Pärdi „ilusaim heli vaikuse kõrval“ ehk „Tabula rasa“. Siis oli see vaikuse-ütlus veel ECM-i ametlik moto.
Pärast aastatuhande vahetumist tuli internet massidesse ja sellega kaasnenud ebaseaduslik failivahetus laastas muusikatööstust rängalt. Kontroll salvestatud muusika leviku üle libises neil aasta-aastalt üha enam käest ning koos sellega läksid vabalangusse käive ja kasum. Kogu senine süsteem hakkas lagunema ning suurfirmad koondasid ridu, heites üle parda džässmuusikuid ja teisi kunsti poole püüdlevaid, kuid väiksema kuulajaskonnaga artiste.
Loomulikult räsis uus olukord kõvasti ka ECM-i nagu võib välja lugeda Manfred Eicheri vihjetest intervjuudes, kui temalt selle kohta otse küsiti. Aga ta ei rääkinud kunagi numbritest ega selgitanud midagi täpsemalt. „Minu ideoloogia on mitte olla millegi vastu,“ ütles ta ühel Tallinnas toimunud avalikul esinemisel. Aga seal samas taunis ta inimesi, kes arvavad, et internetist võib saada muusikat selle eest maksmata.
Eicher finantseeris oma tegevust ise ja kriis pidi tallegi olema valus. Aga väliselt oli kõik peaaegu endine. Plaadid ilmusid ECM-i märgi all enam-vähem samas tempos siis ja ilmuvad ka praegu. Muusikas sähvatab endiselt sädemeid.
Kui 2005 hakkas muusikaäri juhtiv ajakiri Billboard avaldama digitaalse müügi edetabeleid, oli see märguanne, et piraatidele ja torrentitele vastukaaluks mõeldud tegevus kogub jõudsalt kandepinda. ECM ei läinud failide digitaalse müügiga kaasa, väites, et seal on muusika helikvaliteet ebapiisav. Kuid oli ka sügavam põhjus.
Digitaalne müük toimus tükikaupa. Inimesed ei pruukinud enam osta tervet plaati vaid üksikuid lõike sealt – träkke. Hoolikalt kavandatud esteetikal, plaadiümbrise kunstil ja osade summast suuremal tervikul polnud uues virtuaalkaubamajas enam kohta. Siis tuli kümmekond aastat tagasi muusika striimimine ehk voogesitus nagu eesti keeles öeldakse, ja see õõnestas albumi varasemat staatust veelgi enam. ECM liitus striimijatega alles tänavu ning nüüd saab ka nende plaate (või pigem träkke) kuulata näiteks Spotify’st.
Albumid, mis pikka aega olid kõige tähtsamad muusikakandjad, jäid äkki valgusvihust välja ning julgemad arvajad ennustasid peatset kadu kõigele käegakatsutavale muusikas. Plaat kui raamatusarnane kaanest kaaneni tervik ja sisukas kogum muusikat, mis midagi tähendaks, oli algusest peale olnud ECM-i tegevuse tähtsaim väljendus. Lisaks salvestuse imele uskus Manfred Eicher, et plaat ja selle keskendunud kuulamine on üks parimaid viise, kuidas hea muusika inimesteni jõuab. Nüüd on tema usk kõikuma löödud.
Tänu internetile ringleb praegu muusikat rohkem ja vabamalt kui eales varem. Valikuvabaduse küllus ja kiired otseteed „muusikani, mis teile meeldib“, on devalveerinud kuulamisrituaalide väärtust. Aga võib-olla on tegelikkus hoopis teistsugune ja vähenenud pole jäägitu tähelepanuga kuulajate hulk, kes on pühendunud, vaid plahvatuslikult on kasvanud pealiskaudsete juhukuulajate hääleõigus. Ning nende mass on lihtsalt nii suur, et varjab praegu kõik muu.
Ei ole vaja küsida, mida on kirjeldatud olukorral pistmist Arvo Pärdi muusikaga ja eriti selle osaga, mida on salvestanud ECM. See peaks olema ilmselge. Pärdi muusika toimeained avaldavad mõju üksnes pärast kuulaja pealiskaudsuse kooriku läbistamist. Selle muusika sügavamates struktuurides rullub lahti pikka aega toiminud traditsioonide järjepidevus ning nende protsesside hoomamiseks on vaja võtta aega ja omada soovi keskendada oma tähelepanu teatavasse punkti. Alles siis, kui kuulaja saavutab lainepikkuse, mis sarnaneb helilooja omaga, muutub vastuvõetav signaal ka tegelikult tähenduslikuks.
Traditsioonid ja ideaalid
Albumid olid mõeldud abistama kuulajat seisundi ja lainepikkuse saavutamisel. Voogtarbijal niisugust võimalust ei ole. Teda suunavad teised mõjutajad.
Just kusagil siin on Manfred Eicheri ja Arvo Pärdi tähtsaim kokkupuutepunkt. Neil on erinevusi, kuid nad vaatavad samas suunas. Traditsioonid ja ideaalid toonivad Eicheri ja Pärdi sõprust. Siiras tänutunne on neil vastastikune, kui nad tehtule tagasi vaatavad ja mõtlevad, milline elu on nende tehtud plaatidel veel ees. Mõlema silmad löövad nooruslikult särama, kui räägivad muusikast, mis neile meeldib. Mõlemad on muusikas kirglikud.
Ning ärge laske ennast petta muusika internetistumise ja bitt-helide voogamisega tekkinud infomürast. Jutud, mis uhkeldavad muusika enneolematu kättesaadavuse ja striimimise tellijanumbritega jätavad täiesti tähelepanuta fakti, et endiselt on kõige selle keskmes tõeliselt hea salvestus, mis suudab erilise muusika teha veelgi erilisemaks. Ja et eriline helitalletus ei sünni iseenesest või masintegevusest, vaid selleks on vaja midagi erakordset ja inimlikku.
Jäägu selle kirjatüki lõppu kaks vaatenurka heli jäädvustamisele kui kunstile – kaks mõtet õnnest ja muusikast.
Manfred Eicher:
„Muusikat võib teha lähtudes pisikestest detailidest. Ja kui sul õnnestub koguda need killud ühtseks vormiks – üheks skulptuuriks, heliskulptuuriks – ning seda täiustades lihvida mingiks kunstipäraseks tähendusrikkaks väljenduseks, siis oleme kõik õnnelikud.“
Arvo Pärt:
„Need milligrammid, milli-milligrammid… sõrme ja klahvi vahel… on väga suure tähtsusega. Ja see on tegelikult Manfredi maailm. See on tema dirigeerimine, tema helilooming, tema luuletused, tema sisemine… laul. Ta on selline plahvatav kunstnik, kes ei vaja üleliigseid sõnu ja kes nagu loeb su mõtteid. Peab olema õnne, et sellised kokkusattumised tulevad. Ja mul on seda olnud.“
Manfred Eicher:
„…muusika ei lõpe kunagi koos viimase noodiga…“