Hoolikalt suhtuda igasse helisse, sõnasse, teosse. Esimese tintinnabuli-kontserdi kavalehest

1976. aasta 27. oktoobri kontserdil, kus ansambel Hortus Musicus, Tallinna Kammerkoor ja mõned solistid kandsid esimest korda ette seitse Arvo Pärdi uues helikeeles loodud teost üldpealkirjaga „Tintinnabuli”, oli põhjalik kavaleht. Seal ilmus Nora Pärdi kommentaar Arvo Pärdi uue helikeele kohta ning väljavõtted helilooja muusikapäevikust. Kavalehe tiraaž oli 300 ning enamik kontserdikülastajaid jäi sellest ilma – kuulajaid oli ligi 1000.

Nora Pärdi saatetekst „Arvo Pärt – Tintinnabuli (1976)“ oli esimene katse kirjeldada originaalset kompositsioonitehnikat, milleni helilooja oli jõudnud pärast pikka ja vaevarikast otsinguperioodi. Siin leidub ka selgitus sõnale tintinnabuli, mis tuleb sõnast tintinnabulum (lad ’kelluke’), omastavas käändes tintinnabuli, millest kujunes hiljem Arvo Pärdi ainulaadse helikeele üldnimetus. „Kellukese naturaalse kõla ilu assotsieerub autoril selgekõlalisuse mõistega ja veelgi konkreetsemalt kolmkõlaga,“ kirjutab Nora Pärt kavalehel. Arvo Pärdi uusi teoseid iseloomustab tema sõnul see, et nad annavad suhteliselt vabad käed kõlavärvingu valikuks. „Muusikaline materjal on fokuseeritud iseendale ning peab silmas ja arvestab oma jõududega. Tämber tuleks nagu väljastpoolt ja võib olla igal juhul erinev.“

Kavalehel ilmus ka valik helilooja muusikapäevikutes leiduvatest mõtetest, mis on kirja pandud tintinnabuli-stiili leidmise ajal. Toome need siin veel kord ära.

Iga fraas hingab omaette. Tema sisemine valu ja selle valu lohutus moodustavadki hingamise, kui nad on teineteisega lahutamatult seotud.

Tõde on selles, et jõuda minimaalse arvuni.

Vorm peab looma lõpmatuse tunnetuse, vältida kordamisi. Iga lüli peab hingama omaette. Armastada kõiki lülisid võrdselt. See ongi muusika.

Vahetpidamatult kirjutades areneb mõtlemine muusikalises keeles ja muutub helikõrguste vahelistes suhetes väljenduvaks olemise vormiks.

Noodikäikude vahelt paistab välja ihnus.

Ei tohi kiirustada. Tuleb kaaluda igat sammu ühest punktist teiseni noodipaberil. On vaja, et see samm oleks tehtud pärast seda, kui kõik võimalikud helid on lastud läbi oma puhastustule. Ja alles see heli, mis on kõikidele katsumustele vastu pannud, on õige.

Maksab ainult see, mis on saavutatud nende jõududega, mida sa omad. Ilma dopinguta.

Kui kirjutamise ajal lülitada tähelepanu peast südamesse, tekib uus „juhtimiskeskus“ uue loogikaga. See õnnestub ainult hetkeks, kuid on imeline. Lõpmatult kestev meloodia. Kirjutamine toimub nagu pimesi, kiiresti. Südamega loogikast üle libiseda. Raske on katkestada. Vormi loogika poeb peitu. Vahel ei jõuagi ära kuulata – nii kiiresti peab kirjutama, et oleks õige südame suhtes, et silm ei jõuaks vahele segada ega teha oma parandusi.

Kvaliteet oleneb siirusest. Millegi muu pärast ära muretse. See ongi tõeline julgus.

Uurida hüppe dünaamikat. Hüppe taga tunnetada tiiva tugevat tõmmet. Tõus, planeerimine, kalle. Jälgida kajakat. Intonatsiooni energia. Jõu probleem meloodias. Kuidas on energia paigutatud erinevate stiilide puhul.

Mis maksab üks heli või sõna? Need tuhanded, mis meie kõrvust mööda voolavad, on teinud tuimaks meie vastuvõtuaparaadi. Hoolikalt suhtuda igasse helisse, sõnasse, teosse.