Maarja Tyler, Arvo Pärdi Keskus
Arhiivimaterjalide põhjal toimunud vestluse keskmes oli seekord Arvo Pärdi 3. sümfoonia. Suurele orkestrile kirjutatud mahukas teos valmis 1971. aastal ja on ainus üleminkuperioodil sündinud kontsertteos, mis kuulub helilooja ametlikku loomenimekirja.
Sümfoonia esiettekanne toimus Estonia kontserdisaalis 1972. aasta septembris Eesti Raadio ja Televisiooni sümfooniaorkestri esituses Neeme Järvi dirigeerimisel. See oli oodatud sündmus, eriti veel, et muidu viljaka helilooja viimase teose „Credo“ valmimisest oli möödunud juba neli aastat. Vaid vähesed teadsid, et Arvo Pärti aastaid saatnud sisemine väärtuskonflikt kulmineerus 1968. aastal, kui Pärt otsustas lõplikult loobuda tema jaoks ammendunud dodekafooniast ja modernistlikust kõlaesteetikast. Radikaalne lahtiütlemine tõi endaga kaasa teatud vabanemise, aga ka fundamentaalse tagajärje – küsimuse, millega ja kuidas täita ühtäkki tekkinud loomingulist vaakumit.
Arvo Pärt 1969. aastal oma kodus töölaua taga. Autor Alar Ilo (Allikas: Arvo Pärdi Keskus)
Kui varem oli Pärt aeg-ajalt enda muusikat sidunud baroki suurvaimu Johann Sebastian Bachi loominguga, siis nüüd pööras ta pilgu veelgi sügavamale muusikaloo varasalve. Pärt on meenutanud, et üks oluline episood otsingute perioodil oli esimene kohtumine gregooriuse lauluga. Arvatavasti juhtus see 1960. aastate lõpus Harju tänava raamatukaupluses, kui korraga kostis kõlaritest ladinakeelne palvelaul. Põgus, ometi kustumatu kogemus jättis sügava jälje helilooja teadvusesse. Äratundmine, et muusika võti peitub just ühehäälsuses, naelutas Pärdi päevadeks klaveri taha, kus ta mängis palvemeloodiaid kogumikust „Liber usualis“. Ta on tagantjärele võrrelnud gregooriuse laulu tundmaõppimise protsessi vereülekandega. Eriti oluliseks kujunes helilooja jaoks laulvuse saladuse mõistmine ja taipamine, et iga fraas võib hingata: „Minu jaoks tähendas see muudatus, et ma hakkasin teisest küljest vaatama igat muusikalist liigutust, igat fraasi.“ [1] Keskaja muusika ja vokaalse mõtlemise mõjutusi kuuleme 3. sümfoonia kantileensetes meloodiates, eriti aga looklevas algusteemas, mis liigub sammhaaval ümber põhiheli.
Kolmanda sümfoonia käsikiri, I osa
Kolmanda sümfoonia loomise ajal uuris Pärt peale keskaja muusika ka renessansspolüfooniat. Välismaal kontserte andnud sõprade kaudu jõudsid temani helisalvestised varajase muusikaga. Mõttekaaslase ja helilooja Kuldar Singiga uuriti võõrkeelseid raamatuid, mis selgitasid ajaloolise muusikapärandi vaimseid tagamaid ja esituskonteksti. 1970. aastal tekkis Pärdil võimalus sõita Moskvasse ja külastada sealseid noodikogusid. Väga tõenäoline, et just sellest ajast on pärit keskuse arhiivikogu kaks Arvo Pärdi käsikirjalist ümberkirjutist, millest üks on Jacob Obrechti missa „Maria zart“ ning teine Guillaume de Machaut’ teoste kogumik.
Arvo Pärdi käsikirjaline ümberkirjutis Guillaume de Machaut’ ballaadist
Helitööde detailne ümberkirjutamine võimaldas tal muusikat seestpoolt tundma õppida. Kompositsioonitehnilise õpetuse kõrval tajus Arvo Pärt varajase polüfoonia karmide reeglite taga ka vaimseid väärtusi: „Mina olen range stiili enda jaoks mõtestanud nii, et see on кротость и смирение (ee ‘tasasus ja alandlikkus’) – see on kitsas tee. Nagu hinge ja vaimu kool, vooruste süsteem, mis ei lase igal sammul kukkuda. See on armastusega suhtumine igasse helisse – otsida seda armastust kahe heli vahel, ja kolme ja nelja ja …“
Arvo Pärdi muusikalised otsingud leiavad kunstilise väljundi samal ajal valminud kolmandas sümfoonias. Ehkki sarnasusi 14. ja 15. sajandi koorimuusika intonatsioonide ja kontrapunktiõpetusega on teosest kerge leida, puuduvad sümfoonias siiski otsesed tsitaadid. Vestluses selgus, et seda teost luues pöördus helilooja justkui tagasi muusikakirjutamise algtõdede juurde. Ta püüdis kirjutada jutustavat, kujundirikast ja haaravat suurteost, mis kasvab välja ühest muusikalisest rakukesest. Nora Pärt lisas huvitava kommentaari kolmanda sümfoonia tähtsuse kohta loomingulise spontaansuse taasleidmiseks: „See on võibolla esimene teos, kus Arvo võttis ülesandeks ennast vabaks lasta ja teadlikult välja lülitada varasemad struktuurid, sest ta arvas, et see oskus on tal dodekafooniaga kokku kuivanud. Nii et kõik need helistikud ja kujundid – need on puhtalt muusikalisest tunnetusest ja mõtlemisest välja kasvanud, ja see oligi eesmärk.“
Sukeldumine kaasajast sedavõrd kaugesse minevikku, püüdes mõista tol ajal elanud inimeste mõtteid ja loomingut, nendest õhkuvat väärikust ja ilu, pakkus heliloojale suurt rõõmu ja inspiratsiooni. Vestluses meenutas Arvo Pärt teose kirjutamisega kaasnenud meeleolusid: „Mul oli tõesti vabanemise tunne, mingisugused asjad langesid ära. Mul on tunne, et ma olin väga õnnelik sellel ajal, selle kirjutamisega. See oli ikka täiesti minek teisele poole.”
Fotokollaaž hooaja avakontserdi heliloojatest ja esitajatest. Sirp ja Vasar, 29. IX 1972
Sümfoonia esiettekande järel ilmunud kontserdiarvustustes tuuakse välja teose müstilist hõngu ja askeetlikkust. Samuti püütakse lahata Pärdi stiilimuutuse tagamaid ning ennustada, millises suunas helilooja edasi võiks liikuda. Muusikakriitik Merike Vaitmaa kahtleb aga oletamiskunsti mõttekuses ja leiab, et Pärdi teoste mõju ei sõltu valitud stiilist: „Veel olen kuulnud mitmesuguseid ennustusi ja õpetusi, nagu „Ega ta kaua nii kirjuta“, „Ta peaks selles suunas veel edasi minema“ või „Ta peaks nüüd oma eri laadid ühendama“ jne … Pean tunnistama, et püüdes selliseid arvamusi kommenteerida, tunnen oma ebakompetentsust kriitikuna eriti teravalt. Seetõttu lõpetan kui kuulaja: leian, et Kolmas sümfoonia on ilus ja sügav muusika /…/ ja ma jään huviga ootama tema järgmisi teoseid, oskamata arvata, missugused need just täpselt on.“
Vaevalt et keegi, kaasaarvatud helilooja ise, osanuks toona ette kujutada, et kolmas sümfoonia on vaid saareke kesk avamerd ja et päris oma uue helikeele – tintinnabuli – avastamiseks kulub veel tervelt neli pikka aastat …
[1] Jõks, Eerik (2010). Contemporary understanding of Gregorian chant – conceptualisation and practice. Doktoritöö. Yorki ülikool, muusikateaduskond.