Leopold Brauneiss
Paljud Pärdi tintinnabuli-tehnikas loodud teosed põhinevad strukturaalsetel ideedel, milles on tavapäraseid reegleid kasutatud väga eriomasel moel, sageli lähtudes konkreetsest tekstist. Neid reegleid järgitakse kogu heliteose või selle teatud osa ulatuses, nii et ühtki detaili ei muudeta. Niisiis on teose loomeprotsessis esimene samm sobiva reeglistiku leidmine, mis tagaks igal hetkel rahuldava tulemuse. Nii nagu „Te Deumi“ visandid suurepäraselt näitavad, proovib Pärt erinevaid reeglistikke ja hülgab need sobimatuse korral kohe. Tavaliselt on algsed reeglid seotud meloodia liikumisega, rütmi korrastamisega tegeleb ta hiljem eraldi ja võib seda paranduste käigus muuta, nagu toimus „Missa syllabica“ puhul.
Teine omapärane joon avaldub selles, et loomisprotsess ei lõpe esiettekandega, vaid jätkub, viies veel aastaid hiljemgi rohkete parandusteni, mille eesmärk on leida peamistele strukturaalsetele ideedele täiuslik kõlaline vorm. Siin võib eristada kolme lähenemist: 1. häälte lisamine või eemaldamine (6. antifon teoses „Sieben Magnificat-Antiphonen“, „Berliner Messe“); 2. lõikude lisamine („Passio“ lõpus) või väljalõikamine, et teost lühendada („Lamentate“, sümfoonia nr 4 lõpp); 3. mõnede detailide, näiteks helirea astmete süsteemne muutmine.
Nagu ka teiste süsteemile orienteeritud kompositsioonimeetodite puhul on ka tintinnabuli-tehnikale omane probleem, kuidas leida täiuslik suhe teose põhireeglite ja kõlatasandi detailide vahel. Ent tintinnabuli-tehnikas on see lahendatud ainulaadsel viisil, nimelt mõlemaid lihtsustades.