Tekst Karin Rõngelep, Arvo Pärdi Keskus
Kuidas kirjutada muusikateost kroonitud peale?
Sellise küsimuse võis helilooja endale esitada, kui 1998. aasta veebruaris saabus tema postkasti Monaco vürstiriigi vapiga kiri, milles seisis printsess Caroline von Hannoveri tagasihoidlik soov teha kingitus oma isale, 76-aastasele Monaco vürstile Rainier III-le. Kingitus – Arvo Pärdi teose esiettekanne – tähistaks Rainier III valitsemisaja 50. astapäeva ehk Grimaldide dünastia sajanditepikkuse ajaloo pikimat valitsusaega.
Euroopa kultuurielus aktiivselt tegev printsess ei pidanud helilooja jah-vastust kaua ootama. Arvo Pärt on hiljem meenutanud, et „Cantique’i“ kirjutamist saatis hea tunne just nende toredate inimeste tõttu, vihjates soojadele suhetele Grimaldide perega.
Printsess Caroline von Hannover, Arvo Pärt, Monaco vürst Rainier III ja Tõnu Kaljuste 19. novembril 1999.
Ka selle teose puhul algas Arvo Pärdi loomisprotsess sobiva teksti valimisega. Helilooja pöördus vana testamendi psalmide raamatu poole, valides psalmi 121 (120) „Ma tõstan oma silmad mägede poole“. See on üks viieteistkümnest palveteekonnalaulust, mida iidsetel aegadel lauldi palverännakul Jeruusalemma Templimäele. Teose prantsuskeelne (Monaco riigikeel) pealkiri „Cantique des degrés“ ehk eesti keeles „astmete laul“ on psalmi alapealkiri ja viitab lauldes mööda trepiastmeid ülesminekule Saalomoni templini, sümboliseerides ennast ettevalmistavat teekonda Taevase Jeruusalemma poole.
Üks esimesi „Cantique des degrés“ visandeid muusikapäevikus.
Psalmitekste on Pärt oma loomingus kasutanud koguni 12 korral, kusjuures psalm 121 on ka teose „Ein Wallfahrtslied“ („Palveteekonnalaul“, 1984) aluseks. Muusikaajaloos on teisigi heliloojaid, keda sama psalm on köitnud, näiteks Felix Mendelssohni oratooriumis „Elias“ kõlab inglite trio „Hebe deine Augen auf“ („Tõsta oma silmad“).
Nii „Cantique’i“ kõla kui ka meeleolu on esmapilgul Pärdile ebatüüpiline. Pidulik muusikaline protsessioon kõlab kui eepiline muinasjutt, nagu „varjatud hümn“ – nii vihjab helilooja ühes oma visandis. Siit ei leia Pärdile omast kõlalist askeesi, taandamist, sissepoole vaatavaid vaikushetki. Pärt on nootidega palju heldem ja harmoonia meenutab pigem Brahmsi või Mahleri vaimus hilisromantismi. Teose helikangas rullub lahti nagu vaip, mis viib uhket lossitreppi mööda ballile. Muinasjutu lõpetab hümnilik kooda: „ja kui nad veel surnud pole …“
Lähemalt uurides selgub siiski, et ka selle teose ülesehitus on allutatud väga selgele korrale, mitmesugustele väikestele „valemitele“, mida Pärt armastab oma teostes rakendada. Nii mõneltki muusikapäeviku leheküljelt leiab fantaasialendu raamidesse suruvaid reegleid ja printsiipe. Kuigi teose kõlapilt erineb tuntud tintinnabuli-teostest, leidub ka selle loo kooripartiis läbiv tintinnabuli-tehnika – Pärdi unikaalne näpujälg.
Pealkiri „Astmete laul“ peegeldub muusikas selgelt: igale teksti kaheksale salmile on antud uus helistik, üldine meloodiajoonis tõuseb järk-järgult justkui trepiastmeid mööda, kusjuures astme kõrgus on alati sama intervall – terts. Helilooja on kommenteerinud, et need kaugsuguluses helistikud on kui kuningate sugupuu, kus kõik isikud on omavahel kaugelt sugulased ning vahelduvad mažoorid ja minoorid on kui rõõmu ja kurbuse vaheldumine nende elus. Taevas Monaco kohal pole alati pilvitu olnud – 1982. aastal hukkus autoõnnetuses vürst Rainieri abikaasa ja Carolini ema, Ameerika filmitäht Grace Kelly.
„Cantique des degrés“ esiettekanne toimus Monaco rahvuspäeval, 19. novembril 1999 tänupüha jumalateenistusel Monaco katedraalis.
Monaco katedraal.
Esinesid parimad jõud: Monte Carlo Filharmoonikud ja Monte Carlo ooperikoor, teost oli juhatama palutud Tõnu Kaljuste, kellele „Cantique’i“ stiil võis samuti mõnevõrra ootamatu olla: „See on stiililiselt uueneva Pärdi teos, mis üllatab Pärdi austajaid,“ märkis ta Päevalehe uudisloos „Kaljuste juhatab kroonitud peade ees Pärti“.
Helilooja ja dirigent pärast teose esiettekannet.
Monaco kuninglikku perekonda oli õnnitlema saabunud terve saalitäis kõrgeid riigitegelasi kõikjalt maailmast. Hulk ajakirjanikke olid positsioonidel katedraaliesisel väljakul, et esinduslikku sündmust meedias väärikalt kajastada.
Arvo Pärt on kord öelnud, et „heliloojal peab alati taskus olema üks küsimärk“. Neid sõnu illustreerib hästi sketš „Trio Monte Carlo“, millel helilooja on talle väga iseloomuliku huumoriga kujutanud kolme Monaco esiettekandega seotud tegelast: kirjastuse Universal Edition esindajal Eric Marinitschil on sobivalt käes (tol ajal moodne) mobiiltelefon, kusjuures kirjastuse lühend UE on pealkirja „Cantique“ kaks viimast tähte, dirigent Tõnu Kaljustel on käes taktikepp, kuid lähemal vaatlemisel selgub, et teda saadab igal sammul ka kaheksandiknoot. Heliloojale endale on aga jäänud küsimärk.
