Karin Rõngelep, Arvo Pärdi Keskus
Kantaadi kirjutamine lastele oli Arvo Pärdi loometee loomulik kulg, sest lastega puutus noor helilooja kokku palju. Näiteks aastatel 1956–59 tegutses ta Tallinna Pioneeride Palee näiteringi klaverisaatja ja muusikalise kujundajana, improviseerides näidenditele taustamuusikat ning kirjutades lastelaule. Tol ajal Aia tänaval tegutsevas pioneeride palees käis harjutamas ka 1951. aastal Heino Kaljuste loodud lastekoor, kes oli ambitsioonika noore dirigendi käe all juba märkimisväärse taseme saavutanud. Heino Kaljuste võis ühel päeval maja peal Arvo Pärti kohates teha heliloojale ettepaneku lastekantaadi loomiseks. Ning kui helilooja suusõnaline nõusolek oli olemas, võis Kaljuste minna heliloojate liidu ametniku jutule. Edasine on juba arhiivis dokumenteeritud.
28. mai 1959. Taotlus NSVL Heliloojate Liidule lepingu sõlmimiseks uue teose kirjutamiseks. Alla oli kirjutanud B. K. ehk Boris Kõrver, kes küsib Moskva ametnikultuba tellida pioneeride koorile tööteemaline kantaat, mille helilooja on tudeng Arvo Pärt. Mis võis Moskval olla selle vastu? 8. juuni 1959. NSVL Heliloojate Liit annab tovariš Pärdile nõusoleku sõlmida NSVL Muusikafondiga leping kantaadi kirjutamiseks.
Luba saadud, siis töö lausa lendas noore helilooja käes, kel oli samaaegselt käsil nii kursuse lõpetamine konservatooriumis kui ka töökohustused Eesti Raadios ning pioneeride palees. Esimene peaaegu lõpetatud käsikirjaline partituur on dateeritud septembriga 1959.
Kantaadi tekst pärineb armastatud lastekirjaniku Eno Raua sulest, kelle tütar Piret Raud meenutab: „Ema juttudest meenub, et isa ja Arvo Pärt olid tollal head tuttavad, kes liikusid samades seltskondades, ning selle teksti Arvo Pärt tellis isalt. Kõige selle juures ei hoidnud nad nii-öelda sisemist naeratust tagasi. Tekstis peituv huumor on igatahes väga enoraualik, ja ma olen mõelnud, et kas tänapäeva inimesed, kes konteksti ei tunne, seda üldse tajuvad. See on heale tuttavale suure lustiga loodud tekst!“
Eno Raua tekst on tõepoolest vaimukas. Ühelt poolt see justkui sobib Moskva mentaliteediga, kutsudes lapsi kodumaa rõõmuks töötama, samas ei leia tekstist ei pioneere, suurt kodumaad ega muud vihjet kommunismi ideoloogia sümbolitele. Tekst on aktuaalne igal ajal, eriti tänapäeval, kui rohenäplus on eriti trendikas.
Kui Pärdi loomingut alates 1970. aastate lõpust võib pidada nn sõnast sündinud muusikaks, siis omal moel on ka „Meie aia“ tekst muusika suurim inspiratsiooniallikas. „Meie aia“ muusika on karakteerne, ilmekas illustratsioon aias toimuvatest tegevustest, mis on kord laste energiast pulbitsev, teinekord päikesest rammestunud. Isegi kui sõnad ära jätta, jutustab ka ainuüksi muusika sama loo laste toimetustest kooli katseaias.
Arvo Pärdi keskuse arhiivist leiab foto, millel poseerivad noored heliloojad Arvo Pärt, Eino Tamberg, armeenlane Edgar Oganesjan ja Jaan Rääts. See ülesvõte pärineb ühest detsembripäevast Estonia kontserdisaalis 1959. aastal, kui toimus Armeenia ja Eesti NSV heliloojate loominguline kohtumine. „Meie aed“ tuli seal esiettekandele pioneeride palee lastekoori ja Eesti Raadio sümfooniaorkestri esituses Roman Matsovi juhatusel. Ofelia Tuisu kavaleheannotatsioonis seisab, et Arvo Pärt on teise kursuse tudeng, kel on praegu käsil kontsert kahele klaverile ja orkestrile (mis mingil põhjusel ei valminudki) ja et Pärt on loonud muusika juba viiele lastenäidendile.
Noored heliloojad (vasakult) Arvo Pärt, Eino Tamberg, Edgar Oganesjan ja Jaan Rääts Armeenia ning Eesti NSV heliloojate loomingulisel kohtumisel 25. detsembril 1959 Estonia kontserdisaalis. Autor O. Tuulik
Pool aastat pärast teose esiettekannet, Tallinna Pioneeride Palee Lastekoori (hilisem „Ellerhein“) kevadkontserdil saatis koori klaveril energiast pakatav noor helilooja-pianist ise.
Kuula:
Arhiivisalvestis pärineb Eesti Rahvusringhäälingu arhiivist.
„Meie aia“ helikeel on omalaadne segu lastemuusikast ning eri stiilide katsetustest, mida Pärt nooruses teha armastas. Selles on eriline tuhin, vahetus ja positiivsus. Teised teosed samast ajast on palju tõsisemad, pingelisemad, neis puudub samasugune puhas spontaanne rõõm.
Ülesehituselt on teos justkui minisümfoonia, koosnedes neljast kontrastsest osast. Teose orkestreering on ühe 23-aastase helilooja kohta imestamapanevalt meisterlik. Ei puudu ka dramaturgia – muusikas rullub lahti terviklik lugu, milles on omad pöörded, humoorikad hetked ja kulminatsioon. Kõrva köidavad eredad teemad, näiteks mesimummi või hernehirmutise teema, Tšaikovski „Pähklipureja“ stseeni meenutav barkarool teises osas või avaosa marsilik karakter, mis ühest küljest sobitub nõukogudemeelse maitsega, kuid teisalt ei puudu selles oma krutski – vahelduv taktimõõt. Te püüdke marssida vahelduva taktimõõdu saatel … Lõigus, kus on juttu sõjast ohakate vastu, toimub ka orkestripartiis tõeline võitlus, pingeline dramaatiline arendus. Harmooniliselt on muusika värviderohke nagu lapse maailm. Helilooja rikastab muusikat kaugete helistike vastandamisega ning kasutab isegi polütonaalsust, mida võiks pidada umbrohu muusikaliseks kujundiks.
Ometi on juba selles väga noores eas loodud teoses midagi, mis seob Pärdi varast ja hoopis teisest maailmast pärit tintinnabuli-stiilis loomingut. Esiteks, teose ülesehitus – range ja selge struktuur on omane kogu Pärdi loomingule. Teiseks, ökonoomne muusikalise materjali käsitlus. Muusikas pole justkui midagi ülearust ja proportsioonid on paigas, mis muudab teose igas eas kuulajale kergesti ligipääsetavaks.
27-aastaselt pälvis Arvo Pärt oma elu esimese suure tunnustuse – I preemia 1962. aasta üleliidulisel heliloojate võistlusel kahe teose – lastekantaadi „Meie aed“ ja oratooriumi „Maailma samm“ – eest. See oli märkimisväärne saavutus, sest ainuüksi Eesti eelvoorus osales kümneid alla 33-aastaseid autoreid. Võib vaid ette kujutada, kui paljud noored heliloojad osalesid üle terve Nõukogude Liidu. Vaid mõni aasta varem kritiseeris NSVL Heliloojate Liidu esimees Tihhon Hrennikov teravalt Pärdi esimest orkestriteost „Nekroloogi“ kui „formaalse eksperimentaatorluse“ näidet. Ühelt poolt ründav kriitika ja teisalt suurim tunnustus – see näitab ilmekalt, kuivõrd keeruline oli noorte loovisiksuste elu 1960. aastate Eestis.
Heino Kaljuste, kes oli noorte laulupidude algataja, viis „Meie aia“ 1967. aasta noorte laulupeole, millest võib ERRi arhiivis leida dokumentaalfilmi „Vikerkaar“. Arvestades teose tehnilist keerukust, pidi see olema suur julgustükk.
Kohe pärast teose valmimist sai kantaat ka venekeelse tõlke (T. Sikorskaja) ning 2003. sündis ingliskeelne tõlge Maarja Kangro sulest. Tore on teada, et ingliskeelsena on „Meie aed“ kuulajaid rõõmustanud Rootsi, Inglismaa, Hispaania, Itaalia ja Monaco kontserdisaalides, 2025. aastal on oodata ettekannet mainekas Lepizigi Gewandhausis. Ettevalmistamisel on uue lastekoori ja kammeransambli seade partituur, mis annab võimaluse teose sagedasemateks ettekanneteks.
„Meie aed“ on mitmes mõttes esimene pääsuke – sümboolne lähtepunk Arvo Pärdi ulatuslikule kooriloomingule, mis peegeldab Pärdi loojanatuuri väga iseloomulikku, kuid hilises loomingus palju hillitsetumat, vimkalikku külge.
Suur suvi on tulekul, „nüüd ei ole pikka juttu, tuleb kõplad kätte võtta. Tulge ruttu, tulge ruttu ohakate vastu sõtta!“
1966. aasta klaviir