Karin Kopra, Arvo Pärdi Keskus
Täna, 60 aastat tagasi, 11. märtsil 1961 kõlas Moskva ametiühingute maja sammassaalis Roman Matsovi juhatusel esimest korda Arvo Pärdi „Nekroloog“. Käänulise saatusega orkestriteos tõestab, kui suurel määral sõltub muusikateose retseptsioon ja käekäik ajast ja kohast, mil teos on sündinud, ja milline mõju võib ühel teosel olla helilooja kogu järgnevale loomingule.
16. veebruaril meenutasid Arvo ja Nora Pärt Arvo Pärdi Keskuses Laulasmaal loomisloo vestlusel just seda kauget aega, mil helilooja kirjutas oma esimesed teosed – klaverisonatiinid, partiita, kantaadi „Meie aed“ ja „Nekroloogi“.
Kui 25-aastane Tallinna Konservatooriumi tudeng Arvo Pärt tõi 4. oktoobril 1960 oma esimese sümfoonilise teose Eesti Heliloojate Liidu iganädalasele kuulamiskoosolekule, algatas see muusikaesteetilise ja ideoloogilise diskussiooni, mis paisus peaaegu üleliiduliseks skandaaliks. Nimelt kasutati Eesti muusikaloos esimest korda dodekafooniat – kompositsioonitehnikat, kus muusikateose aluseks on 12 heli võrdne kasutamine ja nendest moodustatud heliread ehk seeriad. Kuigi Lääne-Euroopas tunti dodekafooniat juba peaaegu pool sajandit, olid EHLi komisjoni liikmed segaduses – kas läänes leiutatud kompositsioonitehnikal on kohta nõukogude heliloomingus? Ning veelgi enam – millised väljendusvahendid ja tehnikad on üldse kaasaegses kunstis lubatud, et need ei kahandaks teose väärtust ja ei võõrandaks publikust?
Arvo Pärt koos kursusekaaslastega muusikaajaloo loengus aastatel 1959-1960.
Enne teose komponeerimist uuris Arvo Pärt iseseisvalt Ernst Křeneki ja Herbert Eimerti dodekafoonia õpikuid, mis jõudsid õpetaja Heino Elleri kätte Eduard Tubinalt Rootsist. Uudishimust tiivustatuna katsetas noor helilooja õpikute tarkust kohe sümfoonilises partituuris, mõtlemata pikemalt võimalikele tagajärgedele. 1960. aastate avangardismi esindava „Nekroloogi“ pingestatud dissonantsirohke helikeel on kui teisest maailmast võrreldes sellega, mida tänapäeval tunneme Pärdi helikeelena. Ometi märgati juba teose esimesel kuulamisel selle meisterlikku orkestratsiooni, pingelist dramaturgiat, vaimset kontsentreeritust ja karakteerseid muusikalisi kujundeid.
Lehekülg “Nekroloogi” originaalpartituurist (1960).
Miks või kellele kirjutas nii noor helilooja nekroloogi? Tol ajal oleks olnud võimatu avalikult selgitada teose tagamõtet: tegemist on nekroloogiga pigem elavatele kui surnutele, järelehüüdega tervele allakäinud maailmale kogu oma kannatusega.
Selleks, et teost üldse salvestada ja avalikult esitada saaks, anti sõprade soovitusel teosele pseudopühendus „Kalevi-Liiva fašistlikus kontsentratsioonilaagris hukkunute mälestuseks“. Pühendus pidi õigustama ka teose traagilist helikeelt, mis kuidagi ei sobitunud nõukogude heliloomingu peamise nõudega – „sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik“.
Hoolimata vihjest fašismiohvritele ning asjaolust, et Moskvas kanti teos ette neutraalse, tegelikku sisu varjava pealkirjaga „Muusika orkestrile“, jäi Moskva parteitegelastele kahtlus hinge. „Kui noor helilooja väljendab oma muusikas vaimset lüüasaamist, ebaõiglust ja traagilist abitust, siis miks pole teoses viidet, et meie inimesed said võidu?“ kirjutas nimekas nõukogude kriitik ajakirjas Sovetskaja Muzõka pärast „Nekroloogi“ esiettekannet. „Ta oleks võinud püüda üles leida seda, mis peaks tegelikult kunstiteoses väljenduma – inimvaimu tugevus, vastupidavus, usk progressi.“ (Juri Korev „Po povodu odnogo kontserta“, Sovetskaja Muzõka, 05.1961, lk 131–132)
Järgmisel aastal toimunud Nõukogude Liidu Heliloojate Liidu pleenumil kleebiti teosele silt „avangardistlik kodanlik muusika“. Sellest hoolimata esitati teost kummalisel kombel 1962. aasta mais veel Leningradis ning seejärel Genfis ja Zagrebis, enne kui see aastateks maha maeti.
Noored heliloojad (vasakult) Arvo Pärt, Eino Tamberg, Edgar Oganesjan ja Jaan Rääts Armeenia ja Eesti NSV heliloojate loomingulisel kohtumisel 1959. aastal.
Kui Arvo Pärt 1961. aasta 9. septembril Eesti Heliloojate Liidu liikmeks võeti, siis „Nekroloogi“ tema loomingu nimekirjas polnud.
Esimene „Nekroloogi“ ettekanne Eestis toimus alles 1966 Eesti Raadio Sümfooniaorkestri ja Eri Klasi esituses. Kuid juba mõni aasta hiljem, 1969. aastal saadeti „Nekroloog“ paradoksaalselt Nõukogude Liidu patriootiliste helitööde võistlusele. Veelgi enam, aastaks 1970 olid dodekafoonia tehnikat katsetanud paljud nõukogude heliloojad, nende hulgas ka Nõukogude Liidu Heliloojate Liidu esimees Tihhon Hrennikov, kelle suust olid kõlanud kõige rängemad süüdistused põhimõttelageduses ja formalismis. Arvo Pärt ei lasknud kogu „Nekroloogi“ ümbritseval segadusel ennast häirida ja arendas oma dodekafoonilisi oskusi veel paljudes järgmisteski oopustes, näiteks „Perpetuum mobile“ (mis leidis rohkelt tunnustust ja ettekandeid), 1. sümfoonia, „Diagrammid“, „Credo“ jt.
Tagantjärele võime öelda, et „Nekroloogist“ sai omamoodi nullpunkt Arvo Pärdi loomingus, millest lähtusid helilooja sügavad vaimsed ja muusikalised otsingud, mis kulmineerusid 1976. aastal oma helikeele – tintinnabuli – leiutamisega.
Tänapäeval elavad Arvo Pärdi varase loomeperioodi teosed oma elu, sõltumata ühestki poliitilisest ideoloogiast. Kuid veel praegu, 60 aastat hiljem, arutlevad muusikateoreetikud tema dodekafooniakäsitluse üle ning helilooja ise tegi veel nüüdki partituuri väikeseid täiendusi, et kaasa aidata 9. veebruaril 2021 toimunud Brno Filharmoonikute ja dirigent Dennis Russell Daviese salvestuse õnnestumisele.
Originaalpartituur (1960).