Arvo Pärdi looming on oma olemuselt uuenduslik. Intervjuu muusikateadlase Svetlana Savenkoga

Oskate te öelda, kui kaugete aegade taha ulatub teie tutvus Arvo Pärdi loominguga?

Sellest on möödunud juba omajagu aega. Õppisin 1960. aastate teisel poolel Moskva konservatooriumis muusikateaduse erialal. Minu õppejõud, professor Juri Holopov, oli väga hästi kursis kõigega, mis kaasaegses muusikaelus toimus. Arvo Pärt oli tol ajal juba tuntud nimi, tema teosed „Nekroloog“, „Meie aed“, „Kollaaž B-A-C-H“,  ka „Pro et contra“ olid äratanud tähelepanu. Neis puudus ülespuhutud ofitsiaalsus ja nad olid isikupärased. Ja kuigi erinevate liiduvabariikide heliloojad suhtlesid tihedalt ning Pärt sattus üsna sageli ka Moskvasse, kadus ta ühel hetkel meie vaateväljast. Me ei teadnud, kus ta on ja millega ta tegeleb. Mõned aastad hiljem jõudis meieni mingeid kummalisi teid pidi tema 3. sümfoonia salvestis. Kuulasin seda ja olin täiesti pahviks löödud … Kõlas nagu vanamuusika, olles samas aga ilmeksimatult kaasaegne heliteos. Meenuvad arutelud Alfred Schnittkega. Selline orientatsiooni ja kõla muutus oli äärmiselt ootamatu, esimese hooga ei osanudki seisukohta võtta. Pärast 3. sümfooniat kadus Pärt jälle – kuni hetkeni, kui Moskvas toimus ansambli Hortus Musicus kontsert Pärdi esimeste tintinnabuli-teostega. Õhus valitses suur ootus, ainuüksi teoste pealkirjad olid nii teistmoodi. Kontsert tekitas meie ringkonnas palju vastakaid arvamusi: kes kiitis totaalse suunamuutuse heaks, kes mitte. Ükskõikseks ei jäänud keegi. Tunnistan, et tol hetkel ei osanud ma seda muusikat vastu võtta, ma lihtsalt ei mõistnud, millega tegu…

Mis on see, mis teid selles muusikas paelub, nii muusikateadlase kui ka kuulajana?

Muusikateadlasena jään vastuse osaliselt võlgu, sest olen tegelenud rohkem Pärdi varasemate teoste ja tintinnabuli algusaja teostega, hilisema loominguga mitte enam nii väga. Võiks eeldada, et tema korrapärast, selgele struktuurile ja rangetele valemitele tuginevat muusikat on kerge analüüsida, kuid selles muusikas on palju nähtamatuid kihte. Põhilisele, sellele kõige olulisemale on raske ligi pääseda. Arvan, et nii kuulaja kui ka teadlasena paelub mind enim tema muusika sügavus. See pole poos ega loodud eesmärgiga midagi demonstreerida, vaid ta on sündinud sisemisest vajadusest. Aastate jooksul on üheks minu huvialaks olnud  avangardmuusika. Ja mulle näib, et Pärdi puhul pole mitte ainult tema varased teosed avangardistlikud, vaid seda on ka tema hilisem, tintinnabuliga seotud looming. Sest oma olemuselt on see endiselt uuenduslik.

Kui palju olete kokku puutunud Arvo Pärdi teoste interpretatsiooniga? Milles peitub selle muusika esitamise raskus?

Eelkõige on ta äärmiselt interpreeditundlik. Ebaõnnestunud ettekande puhul on tegu hoopis teistsuguse muusikaga, ta ei hakka kõlama nii, nagu peaks. Seega on interpreedi oskused elulise tähtsusega. Lauljana pole ma Pärdi loominguga eriti kokku puutunud, sest minu häälele sobiv repertuaar puudub. On tal ju vokaalmuusikas enamuses siiski ansambliteosed. Korra olen küll esitanud motetti „Es sang vor langen Jahren“ Clemens Brentano tekstile, hiljem kingiti mulle ka hällilaulude noodid. Tema partituurides on interpreedile väga vähe juhiseid. Pinge on aga suur, sest intonatsiooniline puhtus ja instrumendi tehniline valitsemine, olgu selleks hääl või pill, peab olema esmaklassiline. Usun, et oluline on esituses leida kõlaline tasakaal ja õige hingus, äärmused selle muusika esitamisel ei sobi.

Kui vaadata Arvo Pärdi kaasteelisi – Schnittke, Gubaidulina, Kancheli, Denissov, Silvestrov –, kas neis on ka midagi sarnast?

Tegu on ühe väga tugeva ja omanäolise heliloojate põlvkonnaga, mis kerkis esile pärast Šostakovitšit. Nad kõik on suured isiksused, igaühel oma tee. Mõned neist, näiteks Denissov ja Kancheli, on läinud läbi aastate üsna muutumatult. Aga on ka teisi, suure loomingulise murrangu läbielanuid, nagu Pärt ja Silvestrov. Veel üks huvitav nüanss on see, et vaimulikud tekstid on olulisel kohal ka Gubaidulina ja Schnittke teostes. Kuid nende looming on kui teekond pühamu suunas, Jumala juurde. Pärt erineb neist sellega, et tema juba on seal. Ta ei pea kellelegi oma usku tõestama ega selgitama. Ta on oma usus kohal. Tahaksin siia loetelusse lisada veel ühe nime, kelle muusika olemus sarnaneb minu arvates ehk kõige rohkem Arvo Pärdi muusikaga. See on Aleksander Knaifel.

Kui palju kõlapinda leiab Arvo Pärdi looming Venemaal?

Tuleb tunnistada, et võrreldes aastakümnetetaguse ajaga, ei esitata Venemaal Pärdi muusikat ülearu palju. Selles mõttes oleme Lääne-Euroopaga võrreldes omamoodi häbiväärses seisus. Kuid midagi siiski on. 2015. aastal pandi Moskvas alus festivalile „Peegel peeglis“, mida veavad noored muusikud. Oleks tore, kui selles vallas toimuks elavnemine.

Olete üle pika aja taas muusikateaduse konverentsil. Mida see annab ühele teadlasele?

Heal juhul värske pilgu. Vahetatakse teadmisi, kogemusi, nägemusi muusikast. Võimalusel pakutakse alternatiive ja sageli ka vaieldakse, et siis ühel hetkel jälle omaette edasi pusida. Me ei suuda teost ainuüksi sõnadega lahti seletada, see on illusioon. Me võime teose küll üksipulgi imepisikesteks osadeks lahti harutada, kuid muusika ei koosne ainuüksi struktuurist ja vormist. Seega vahel võib sellega muusikalt elu võtta, aga vahel võib sellest ka midagi uut sündida.
Svetlana Savenkoga vestles Hele-Mai Poobus.

Svetlana Savenko – muusikateadlane, pedagoog ja laulja. Lõpetas 1969. aastal kiitusega Moskva konservatooriumi muusikateooria erialal Juri Holopovi klassis, doktoritöö kaitses teemal „Stravinski maailm“ („Мир Стравинского”) 2002. aastal. Põhilise tähelepanu all on olnud 20.–21. saj vene ning lääne muusika, samuti suur osa avangardmuusikast. Aastal 1992 oli Paul Sacher Stiftungi stipendiaat Šveitsis.