Ardo Västrik
Pumm-pumm-pumm-pimm! … Pumm-pumm-pumm-pimm! … Pumm-pumm-pumm-pimm! …
Arvo Pärdi muusika austajate hulgas on tõenäoliselt palju neid, kes on tundnud tõmmet selle veidi mõistatusliku, kuid väga dramaatilise teose suhtes, ning kes tunnevad selle muusikalise kirjelduse ilmeksimatult ära. Loomulikult pärineb see rütmijärgnevus teosest „Saara oli 90-aastane“, mis valmis heliloojal olulisel 1976. aasta kevadel, mil sündis tema tintinnabuli-stiil. „Saaras …“ tunneb ilmeksimatult ära Pärdi helikeele, samas ei ole tegemist veel tintinnabuli-tehnikas teosega, vaid olulise lüliga uue stiilini jõudmisel. Sisuliselt saab teose ja Arvo Pärdi eluteega tõmmata ka paralleeli – helilooja on oma teekonda uue stiilini võrrelnud viljatu kõrbe läbimisega, millest väljapääs sai võimalikuks vaid tänu jumalikule sekkumisele. Võib öelda, et Saara lugu on tegelikult ka Arvo lugu.
Arvo Pärdi Keskuse meeskonnal avanes võimalus heita pilk teose saamisloosse ning arutleda olemasolevate materjalide üle. Suur abi selle uurimistöö juures on olnud muusikapäevikutest, mida Arvo Pärt hakkas pidama juba 1974. aastast oma muusikaliste mõtete kirja panemiseks, hiljem lisandusid ka sõnalised ülestähendused. Juba esimestes vihikutes leidub meloodiakäike, mida hiljem leiame kasutatuna kõne all olevas teoses. 1975. aasta alguses ilmuvad need põgusalt filmi „Värvilised unenäod“ heliribas. Alles sama aasta lõpus on vihikutesse kirja pandud teose järgmised elemendid ning nendega on töötatud intensiivselt.
Arvo Pärt meenutab: „Esimesed vihikud … Mul ei olnud mingisugust tunnetust ühelt noodilt teisele minemiseks. Ma ei uskunud selle sisse, milleks ma võimeline olin. /- – -/ Minu seisund heliloojana oli viljatu ja ma otsisin, nii nagu Saaragi otsis, nagu Aabrahamgi otsis.“ Ning Nora Pärt täiendab: „Õhus oli kohutavalt tugev soov teha lugu, aga materjali selleks oli 1-2-3 kujundit … isegi kolmandat vist ei olnud. Kuna ta oli enam-vähem halvatud seisundis, ei olnud vaba musitseerima, teost kirjutama, pidi ta nendest lähtuma, need ära kasutama.“
Detail muusikapäeviku sissekandest 20. mail 1976, rütmimotiivi visand
Nendel samadel muusikapäevikute lehekülgedel 1976. aasta veebruaris jõuab helilooja noodipildis oma tintinnbuli-tehnika defineerimiseni ning valmib klaveriminiatuur „Aliinale“. Natuke aega hiljem, samuti veebruarikuust leidub vihikutes esimene sõnaline viide Saarale. Kuid tõenäoliselt võis see piiblilugu olla heliloojal mõttes juba varem. Teose ideeline alus on 1. Moosese raamatu lugu Saarast, Aabrahami viljatust naisest, kes kõrges eas toob ilmale poja, viies täide Jumala ettekuulutuse ja lubaduse Aabrahamile.
„Saara …“ esimene poolsalajane ettekanne toimus ansambli Hortus Musicus liikmete kaasalöömisel 1976. aasta aprillis Riias, kuid paraku on sellest seni leidunud vähe kirjalikke märkmeid. Heliloojate Liidu töökoosolekule ehk ametlikku staatusesse jõudis teos salvestise vahendusel alles 14. septembril 1976. Vahetult sellele eelneval kuupäeval ilmub muusikapäevikutesse sõna modus (lad ‘viis, meetod’) ning on üles kirjutatud selle erinevad tähendusvõimalused.
Pärt meenutab: „Me ei julgenud seda [Saara] nime panna. „Modus“ oli kõige formaalsem pealkiri, mida üldse sai välja mõelda niisuguse range struktuuri kohta.“
Teose algus trükipartituuris „Modus“, NSVL Muusikafondi EV osakond 1977, rotaprint
Loomulikult oli mõeldamatu avada nõukogude ajal teose tegelikku sõnumit, mistõttu tuligi käibele tagasihoidlik pealkiri „Modus“. Ametlik esiettekanne toimus kuulsal kontserdil 27. oktoobril 1976 Estonia kontserdisaalis, kus ansambel Hortus Musicus esitas kuulajale seitsmest teosest koosneva tsükli „Tintinnabuli“. „Moduse“ esitusjõud olid sopran, klavessiin, löökpillid, elektri- ja basskitarr. Järgmisel aastal ilmus teos „Moduse“ nime all ka trükis, sisaldades koosseisutäpsustust sopranile, löökpillidele (tom-tom ja tamburiin), klavessiinile, kontrabassile (või basskitarrile), viiulile (või elektrikitarrile) ja klaverile (või tam-tamile).
Laiema avalikkuse eest on varjule jäänud fakt, et algse „Moduse“ ja teose „Saara oli 90-aastane“ lõpliku kuju vahele jäi ansambel Continuumi tellitud versioon, mille esituskoosseisus olid kaks klaverit ja sopran. Teose pealkirjaga „Sarah Was Ninety-One Years Old“ esiettekanne toimus 10. märtsil 1984 Lincoln Centeris New Yorgis, esitajad sopran Victoria Villamil ja pianistid Cheryl Seltzer ja Joel Sachs. Versiooni on helilooja praeguseks tagasi võtnud, kuid see pakub loomisloo seisukohalt väga huvitavat sissevaadet Arvo Pärdi komponeerimisprotsessi. Teose muusika poleks tänapäeval selline, kui poleks olnud vahepealset varianti.
Lõplik versioon pealkirjaga „Saara oli 90-aastane“ („Sarah Was Ninety Years Old“), milles eelnevatega võrreldes on tihendatud dramaturgiat ning täpsustatud hääli, tuli esiettekandele 17. juunil 1989 Saint Georges de Boscherville’i kloostrikirikus Roueni lähedal Prantsusmaal, esitasid lauljad Hilliard Ensemble’ist: sopran Sarah Leonard, tenorid Rogers Covey-Crump ja Mark Padmore, löökpillidel Glyn Matthews, Martin Allen ja orelil Christopher Bowers-Broadbent. (Samal kontserdil leidis aset ka teise väga olulise Pärdi teose – „Miserere“ – maailmaesiettekanne.) See oli aeg, mil Arvo Pärti sidusid tugevad sidemed Paul Hillieri ja tema juhitud ansambliga ning kindlasti oli neil oma roll just sellise esituskoosseisu sündimisel. Sellises kuues on teost palju esitatud, kuid kummalisel kombel on siiani ainus tiražeeritud salvestis plaadifirma ECM 1991. aastal ilmunud albumil „Miserere“.
Teose kohta saab lisaks lugeda ja seda kuulata ka keskuse kodulehelt.