Kõne pidas auhinnatseremoonial Arvo Pärdi poeg Michael Pärt.
Teie Majesteedid, Kuninglikud Kõrgused, Teie Ekstsellentsid, minu daamid ja härrad
Mul on suur au võtta vastu Polar Music Prize’i oma isa, Arvo Pärdi nimel. Olen rõõmus, et saan anda edasi oma isa südamlikud tänusõnad kõigepealt Polar Music Prize’i komiteele selle suure tunnustuse eest, aga ka kõikidele muusikutele ja kuulajatele, kes on paljude aastate jooksul tema loomingule tuge andnud. Arvo armastab teid ja saadab tervitusi kõigile, kes te siin viibite.
Ajal, mil paljud meist tunnevad end eksinu ja üksikuna, kui maailmas kasvavad lõhed, viitab minu isa muusika inimlikkusele; asjadele, mis meid ühendavad, mitte ei lahuta. Tema looming kutsub üles armastusele, empaatiale, mõistmisele.
Arvo Pärt on öelnud: „Maailmaparandamine ei alga mitte teisest maailma otsast, vaid sinust enesest. Millimeetri haaval. Mida tähendab üks millimeeter noodipaberil? Milline relv see on, kui see on õigesti välja mõõdetud? See ei pea olema ainult heliloomingu kool, vaid hinge voolimise kool.“
Mikrotasandil kõnetab Pärdi muusika üksikisikut, ta kutsub kuulajat vaatama sissepoole, tajuma seda sügavalt isiklikul moel. Makrotasandil tegeleb Pärdi muusika usu ja eksistentsi küsimustega laiemalt; ta kutsub meid mõtisklema universumi olemusest ja meie kohast selles.
Kuidas häälestada oma mõtteid liikuma selles suunas, sel viisil otsima? Arvo sõnadega: „Üks ilus aeg on alati, kui sa oled hädas, kui sa otsid nagu nullist peale. Kõigepealt sa pead ennast nulliks tegema. Peab olema vaikus. Sa pead leppima oma jõuetusega. Ja see, mis siis antakse, on nagu kingitus.“
Suur tänu teile!