„Oli 1976. aasta 7. veebruar, ilus päikesepaisteline talvepäev“, räägib Nora Pärt. Õhus oli tunda helgust ja inspiratsiooni ning Nora pani ette teha üks pikem jalutuskäik Nõmme metsa. Arvo Pärt ei tõusnud aga veel nii pea oma tumepruuni pianiino tagant… Sel päeval jäi jalutuskäik tegemata, kuid sündis klaveripala „Aliinale“. Selles väikeses palas leidis helilooja enda hääle, komponeerimisviisi, millele ta andis nimeks tintinnabuli.
Tee enda hääleni oli kaugel sellest, et olla lihtne. Sellele oli eelnenud kaheksa aastat otsinguid, katsetusi, tupikusse jõudmisi ja jälle otsast alustamisi. „Ma ei teadnud tollal, kas ma üleüldse veel muusikat luua suudan,“ on Arvo Pärt selle aja kohta öelnud. Helilooja otsis inspiratsiooni kõikjalt: küll gregooriuse laulust ja varajasest polüfooniast, küll kajaka tiivalöögi jõust ja mägede silueti joonisest, pühakirjast ja palvetest.
See võis olla umbes kaks aastat enne tintinnabuli sündi, 1974. aastal, kui Arvo ja Nora Pärt kohtusid Gruusias ikoonimaalija Viktor Krivorotoviga, kes tegeles ka loomingupsühholoogiaga. Siis küsis Nora tema käest nõu. Mida teha? Kuidas sellest loomingulisest ummikust väljapääs leida? „Ja Krivorotov soovitas katsetada erinevate kunstiliikidega – just sellistega, mis on sulle võõrad, mida sa ei valda. Peab olema vaid julgust halvasti teha, ebaõnnestuda, isegi teatavat nahaalsust,“ jutustab Nora.
Kuna paber ja lõuend tundusid maalimiseks liiga pretensioonikad, jõuti ühel hetkel lillepottideni. Tavaliste savipottideni, mis saabusid enamasti koos lilledega. „Siis ma ainult ootasin, millal see lill ära kuivab, et saada potti,“ jätkab ta. Alguses maalis neid vesivärvidega Nora üksi, kuni ühel päeval võttis ka Arvo poti kätte. „Ja mida ta siis maalis? – Mingid jooned. Lihtsad jooned, eri värvi jooned,“ meenutab Nora. Kas just maalimine aitas otsekui paisu taga olnud loomingu voolama, jääb saladuseks, kuid midagi see heliloojas vallandas.
Neid maalitud potte kogunes Mustamäel Vilde teel asunud koju ikka parasjagu – ka helilooja külalised said kunstnikukätt proovida ̶ ning lõpuks oli terve laealune riiul neid nõusid täis, kokku sadakond värvikirevat lillepotti.
Arvo Pärdi Keskusesse on neist jõudnud vaid üks – Arvo enda maalitud savipott, mille sisse on käsitsi kirjutatud kuupäev „4.3.77“. Seegi jõudis helilooja juurde tagasi ringiga. Nimelt kinkis Arvo selle 1970ndate lõpus Wilfried Brenneckele, kes oli Kölnis asuva Lääne-Saksa Ringhäälingu muusikatoimetaja. Kui Arvo ja Nora aastaid hiljem, juba Berliinis elades Brenneckel külas käisid ja Arvo oma lillepoti ära tundis, tekitas see kohtumine vana tuttavaga heliloojas nii sügava hingeliigutuse, et Brennecke kinkis lillepoti Pärtidele tagasi.
Nora Pärdi meenutuste põhjal kirja pannud Nele Meikar
* Lugu on ilmunud ajakirjas Pööning, Nr 1 (10) / kevad 2018