27. oktoobril möödub 40 aastat kontserdist, mis esmakordselt tutvustas publikule sõnaga „tintinnabuli“ seonduvat Arvo Pärdi muusikat. Tallinnas Estonia kontserdisaalis esitasid ansambel Hortus Musicus, Tallinna Kammerkoor ja mõned solistid kontserdi esimeses pooles Arvo Pärdi teostetsükli. Kavalehel oli selgituseks kirjas „Tintinnabuli”. Õhtu teine pool oli Hortus Musicuse ja 15. sajandist pärit Guillaume Dufay viieosalise missa „L’homme armé” päralt.
25. oktoobril ehk paar päeva enne Tallinna-kontserti esitas Hortus Musicus peaaegu sama kava Tartu ülikooli aulas. Helilooja ise kohal ei viibinud ning sestap ei peeta seda päriselt esiettekandeks. Siiski tuli esimene Arvo Pärdi muusikalist muutust kuulutav vastukaja just ajendatult Tartu kontserdist. Ajaleht Edasi avaldas (5.11.1976) helilooja Johannes Bleive arvustuse. Vana kooli mees Bleive oli enne sõda olnud Tartus Heino Elleri heliloomingu-õpilane koos Eduard Tubinaga. Vanust oli tal juba 77 ning muusikakriitikuna ei saanud teda pidada uuendusmeelseks. Kuid Pärdi uus muusika innustas teda ilmselgelt ja ta nimetas kogetut üllatuseks, ehkki esimene reaktsioon kontserdil olevat olnud võõristus. Bleive sõnul pöördus Pärt „hoopis uutele loominguradadele, mis näib olevat protest meie aja ülidissoneeriva, ülepakutult kärarikka muusika vastu, kus puudub rahu, puhta muusika vahendite nautimine”.
27. oktoober 1976 oli kolmapäev, Estonia kontserdisaal ei olnud küll pilgeni välja müüdud, kuid neli viiendikku istekohtadest oli hõivatud. See oli oluliselt rohkem kui sel ajal keskmise tõsise muusikaga kontserdi puhul tavaks. Nagu üks arvustaja hiljem märkis, oli publik silmanähtavalt noorem kui kontserdikülastaja muidu. Paljudele neist oli Hortus Musicus magnet ja enamik ansambli kontserte olid menukad. Aga oma osa tõmbejõust oli sel korral kindlasti ka Arvo Pärdi muusikal. 1960ndatel võnkeid tekitanud esiettekannete kontserdid olid muusikahuviliste seas saanud omamoodi legendiks, mida teati ka väljaspool klassikaringkondi. Hortus Musicus oli selleks ajaks juba paar aastat tiirelnud riikliku kontserdiorganisatsiooni filharmoonilisel karussellil. Nad olid noored ja pikajuukselised ning esitasid vanamuusikat peaaegu samasuguse innukuse ja energiaga nagu mõni rokkbänd. 1976. aasta kevadel lõpetas enamik mängijatest eesotsas Andres Mustoneniga Tallinna Riikliku Konservatooriumi ning praktiliselt kohe võeti nad tööle filharmooniasse. Hortusest sai kutseline ansambel. Tintinnabuli-kontsert oli ansambli üks esimesi suuremaid projekte selles staatuses.
Nora Pärt mäletab toonast Mustoneni kui hulljulget noormeest: „Heliloojalt sai ta ainult kindlad noodikõrgused ja ei midagi rohkemat. Kogu ettevõtmine oli nagu uue teose loomise protsessi osa. Nii autor kui ka muusikud – kõik pidid sukelduma uude maailma, sellega harjuma, sellest aru saama, seda lahti mõtestama, ära tundma, mis jääb, mis mitte. Õhus oli valmisolek täielikuks läbikukkumiseks, sest meie kõikide usk sellesse oli väga habras. Oli hädasti vaja reaalset ja kõlalist kogemust ja tõestust uute ideede suhtes, mis olid alles sündimise protsessis.”
Helilooja enda hinnang toonasele sündmusele on pigem tagasihoidlik: „Mingi taganttuul nagu tuli inimeste poolt, kes mind ümbritsesid, Alfred Schnittke ja muidugi Nora ja Andres Mustoneni poolt. Ja kui tänu paljude inimeste kaasaaitamisele ja toetusele – ka moraalsele toetusele – sain ma siiski katuse alla mõned väikesed lookesed, siis lõime seal kontserdil paar telki üles, „Saara” ja veel mõnede lugude jaoks. See oligi kõik.”
Arvo Pärt kirjeldab kontserdieelset tunnet kui küsimärgi konksu otsas rippuvat ootusärevust, millesse olid põimitud ka kahtlusenoodid: „Meil ei olnud seisukohta. Oli vaid mingisugune ärev tunnetus. Miski tõmbas meid kuhugipoole. Oli avastus, aga me ei teadnud, mis on selle taga – me ei teadnud veel, mis on mis. Tõesti, sõna tõsises mõttes me ei teadnud, kas see laps on poiss või tüdruk. See oli ikka täiesti tundmatu maa. Meil oli ainult üks teema: kas niisugune muusika võib üldse eksisteerida? Kas ta üldse on midagi? Kas ta seisab koos? Kas tal on mingi mõte? Kas tal on mingi vorm? Kas tal on mingi sisu? Ainult see.”
Kontserdi avalugu oli suurima esitajatekoosseisuga „Calix”, milles Hortus Musicusega liitus kammerkoor. Rolf Uusväli oli orelil, lisaks võimenduse abiga teistest esitajatest üle kostvad basskitarr ja elektrikitarr, mida mängisid Priit Kuulberg ja Ain Varts, kelle nime kavalehele ei kirjutatud. Pärt oli hakanud seda teost kirjutama juba enne tintinnabuli-avastust, 1975. aasta sügisel, kui õhus oli võimalus esitada seda Eri Klasi juhatusel Estonia kontserdisaalis koos Alfred Schnittke reekviemiga. Sellest ka ebatavaline pillikoosseis, kuna Schnittke muusika esitusel osales rokkbänd. Proovis olevat just „Calix” olnud suurim murelaps. Helilooja arvates esitus ebaõnnestus ja ta peitis partituuri kapinurka. Veel korra esitati seda koos teiste tintinnabuli-teostega Hortus Musicuse kontserdil Leningradis 1977. aasta jaanuaris ja see oligi kõik. Aga aastaid hiljem sulandas Pärt „Calixi” oma teosesse „Miserere”. Ka elektrikitarri partii säilis.
„Modus”, mis 1980ndatel sai tagasi algse nime „Saara oli 90-aastane”, oli kontserdi pikim kompositsioon, mis vältas üle veerand tunni. Piibli-ainestikuga lavale tulemine olnuks Nõukogude Eesti oludes kordades riskantsem kui härja nina ees punase rätiku lehvitamine ning seepärast kõlaski muusika laval varjunime all. Ka see teos oli tintinnabuli-eelne ja kuulajale üks kontserdi raskemaid pähkleid. Helikombinatsioonid ja variatsioonid kõlasid nagu ristsõnamõistatus.Vaid väga vähesed saalisviibijad teadsid tollal, et esiettekanne oli poolsalaja toimunud 1976. aasta kevadel Riias.
Orelipala „Trivium” mängis Rolf Uusväli, Arvo Pärdi kunagine kolleeg raadiotöö päevilt, kellest selleks ajaks oli saanud Eesti tunnustatuim orelisolist. Uusväli meenutas hiljem, et tollal innustas see muusika teda väga ja ta oli kontserdil meeldejäävalt elevil. Arvo Pärdi kõige esimene tintinnabuli-teos „Aliinale”, mida praegu laialt teatakse, kõlas Hortus Musicuse vanadel instrumentidel hoopis teisiti, sest seda ei esitatud klaveril. Alles detsembrikuus ilmus ajalehes Sirp ja Vasar tintinnabuli-kontserdi arvustus ja seal kirjutas Merike Vaitmaa, et „Aliinale” oli eelnevalt kontserdisaalis juba kõlanud.
Veel olid kontserdil kavas „Pari intervallo”, „In Spe” (hilisem „An den Wassern zu Babel saßen wir und weinten”) ja „Kui Bach oleks mesilasi pidanud”, mis oli pühendatud muusikakriitik Ofelia Tuisule – kompromissitule võitlejale ja Arvo Pärdi muusika tulisele toetajale mitme aastakümne jooksul.
Sensatsiooni 27. oktoobri kontsert ei tekitanud. Pigem oli see märguanne Arvo Pärdi muusikalisest suunamuutusest ja signaal, et ta on tagasi. Raadiosaates „Arvo Pärt 70” resümeeris oma muljeid kontserdil viibinud muusikateadlane Toomas Siitan, kes siis oli veel muusikatudeng. Siitan rõhutas, et Pärt alles otsis ja samamoodi otsisid ka muusikud, kes mängisid tema muusikat. „Nad [teosed] olid ju toored ka esituse mõttes,” märkis Siitan, „selles mõttes, et keegi ei olnud ju veel kuulnud, kuidas niisugust muusikat peaks ette kantama.”
Aga tagantjärele ja hiljem toimunu valguses paistab tintinnabuli-kontsert hoopis teistsugusena. See on praegu märgilise tähendusega, sündmusest on saanud verstapost, teetähis. Nora Pärt selgitab: „Läbielatud kogemus oli heliloojale, tema uutele ideedele tõeliseks sünnitusabiks, mis andis jõulise tõuke edasiliikumiseks. Aastate jooksul kuhjunud ideed ja materjalid ähvardasid juba plahvatada. Siiani endaga kaasas kantud ja ainult paberil eksisteerinud otsingud leidsid ometi füüsilise väljapääsu, leidsid kõla. Kuigi eksperimendi tasemel, oli see ikkagi suur vabanemine, see oli ummikust läbilöömine. Arvo sõnade järgi oli see kõik talle suureks kingituseks.“
Tallinna-kontserdil jagati publikule kavalehti, kus teoste nimekirjale oli lisatud selgitav tekst. Teksti koostanud Nora Pärt üritas kuulajale aimu anda neile veel tundmatust tintinnabuli-maailmast, milles helilooja viibis muusika kirjutamise ajal. Muu hulgas olid seal ka mõned väljavõtted Pärdi visanditevihikusse kirjutatud mõtteteradest, mille vaim lõi muusikale fooni ja kuulus nende helidega kokku. „Hoolikalt suhtuda igasse helisse, sõnasse, teosse” andis märku ülimast kontsentreeritusest. Ja näiteks 1975. aastasse dateerituna oli seal kirjas helilooja uut muusikalist mõtlemist iseloomustav ja ühtsusevajadusele osutav mõte: „Iga fraas hingab omaette. Tema sisemine valu ja selle valu lohutus moodustavadki hingamise, kui nad on teineteisega lahutamatult seotud.” Kontserdil kõlava muusika kohta oli kavalehel kirjas järgmist: „Selgekõlalisust võib seostada tasakaalu, harmoonia ja puhtuse kategooriatega, millele vihjab ka teoste üldpealkiri „Kellukesed” („Tintinnabuli”). Kellukese naturaalse kõla ilu assotsieerub autoril selgekõlalisuse mõistega ja veelgi konkreetsemalt kolmkõlaga. Helilooja nagu mängiks nende elementidega, samastades ja lähendades neid üksteisele vabalt.“
Eesti Raadio ei teinud tintinnabuli-kontserdist otseülekannet. Samal ajal, kui Estonia kontserdisaalis avanes lugu loo järel kuulajatele Arvo Pärdi uus muusikaline maailm, keerles Stereoraadios magnetofonil lint pealkirjaga „George Harrisoni helitöid”. Järgmisel päeval toimunud sümfooniakontsert, mida juhatas Neeme Järvi, kõlas raadios otseülekandena. Tintinnabuli-kontserdi salvestus jõudis raadioeetrisse alles sama aasta detsembri keskpaiku.
Nädal pärast kontserti räägiti „Muusikalises tunnis” põgusalt sellest kui sündmusest ning saates mängiti ette Estonia kontserdisaalis salvestatud „Calix”. Virve Normeti raadiosaade „Kontserdistuudio retsensiooniklubi” oli eetris paar päeva hiljem ja seal kõlas ka kommentaar korraks mikrofoni juurde astunud Arvo Pärdilt. Muu hulgas märkis helilooja, et taolise kontserdi ajal tekib saalis otsekui kolm muusikasse suhtuvat jõudu: esiteks need, kes muusikat vastu võtavad, teiseks need, kes eitavad, ja kolmandana nende kahe suhtumise omavaheline toime. Ehk siis midagi niisugust, mida muusika otseselt ei sisalda, kuid mis on inimestes olemas ja heliseb kaasa. Pärt jättis rääkimata, kas see „miski” heliseb muusika toimel inimestes nagu kelluke või tintinnabuli. Virve Normet mäletas, et suuremat osa oma selgitustest palus helilooja tookord eetrisse mitte mängida. Ehk siis „rääkimine hõbe, vaikimine kuld“.
Kui muusika suudab inimesi kõnetada, pole teda vaja tõlkida. 40 aastat tagasi ei teadnud veel keegi, millega tegemist oli. Oli vaid peaaegu kuulmatult helisev lootus.
Tagasivaate autor on Immo Mihkelson
Loe ka: Hoolikalt suhtuda igasse helisse, sõnasse, teosse. Esimese tintinnabuli-kontserdi kavalehest
Ajaloolise kontserdi salvestus
Intervjuu Andres Mustoneniga Klassikaraadio saates “Delta” (27.10.2016)