Kristina Kõrver
Arvo Pärdi Keskuse loomisloovestlused heliloojaga on jõudnud 1960. aastate viimaste teosteni ning sel korral oli kõne all 2. sümfoonia ning sellega seotud arhiivimaterjalid ja mälestused.
Arvo Pärdi 2. sümfoonia valmis 1966. aastal ning kuigi täpset loomisaega pole võimalik arhiividokumentidest välja lugeda, on see suure tõenäosusega kirjutatud vahemikus märtsist septembrini. Raskete terviseprobleemide ja haiglas viibimise tõttu võttis aga noodimaterjali viimistlemine heliloojal tavapärasest kauem aega ning esiettekandeni jõudis teos alles aasta hiljem, 13. oktoobril 1967 Estonia kontserdisaalis, kui Eesti Raadio ja Televisiooni orkestrit juhatas Eri Klas.
2. sümfoonia on Pärdi orkestripartituuridest üks suurima ja võib öelda, et ka värvikaima koosseisuga. Suure puhkpillirühma, sh koguni kuue metsasarve, kõrval kõlavad sümfooniaorkestris veel harf, eriliste mänguvõtetega klaveripartii ning mitmed ebatavalised tämbripillid, nagu piiksuvad laste mänguasjad ja krabisev tsellofaan. Helilooja on siin ühendanud rangelt korrastatud seeriatehnika ning väga tundliku ja detailse kõlakäsitluse, luues pingelise ja dramaatilise atmosfääri juba sümfoonia avataktidest alates. Kuid sügavaima tähenduskihi annab teosele lõpus kollaažina kõlav katkend Tšaikovski lastepalast „Magus unelm“, mis oma puhtuses ja süütuses on teravas, lepitamatus konfliktis kogu eelnenud muusikalise materjaliga, ning mis Arvo Pärdi sõnul on otsekui „päikesekiir, mis toob sisse teise maailma, teised väärtused, lapse puhta hinge“.
2. sümfooniat võib kindlasti pidada Pärdi kõige traagilisemaks, aga ka üheks raskemini mõistetavaks teoseks, milles väljendub isiklik eksistentsiaalne kriis ja valuline tee elu mõtte otsimisel. Seda konteksti avas helilooja ka loomisloovestlusel, öeldes: „Inimene peab ümber sündima, olemuslikult muutuma. Me kõik peame seda tunda saama, peame seda otsima ja leidma, ükskõik mis eas me siis oleme.“ Seega ei ole Tšaikovski tsitaat siin „magus unelm“ mitte tagasivaates, mitte pelgalt nostalgiline igatsus lapsepõlve järele, vaid uue sihi, uue eluideaali sümbol – ja sellisena väga kõnekas teeviit Arvo Pärdi edasises elus ja loomingus.