Vox Clamantise tee Pärdini ja Pärdiga – intervjuu ansambli kunstilise juhi Jaan-Eik Tulvega

Gregoriaani ja varajase muusika ansambli Vox Clamantis kunstiline juht Jaan-Eik Tulve ja Arvo Pärdi Keskuse kunstiline juht Kaire Maimets-Volt vestlesid ühel kaunil juunikuu päeval Vox Clamantise ja Arvo Pärdi muusikalistest kokkupuudetest.

Vox Clamantis on viimasel ajal palju Arvo Pärdi muusikat esitanud, millal ja kuidas algas ansambli ja helilooja koostöö?
Ansambli algusaastatel me praktiliselt midagi peale gregooriuse laulu ei laulnud, vahele veidi varast polüfooniat. Aga liikumine gregooriuse laulu sees viis meid vaikselt mõtteni, et võiks proovida Arvo muusikat. Mitmes mõttes on Arvo muusikaline väljendus gregooriuse laulule hästi lähedane: gregooriuse laul toetub tekstile ja Arvo toetub tekstile ning kuigi gregooriuse laul on mittemeetriline muusika ja Arvo muusika on väga meetriline, siis tegelikult suudab Arvo oma fraasi edasi anda niivõrd hästi, et meetrum seal sees on peaaegu iseeneslik, nagu mingi jumalik sümmeetria. Gregooriuse laulus võib samuti leida ornamentaalse liikumise sees teatud perfektselt korrapäraseid rütmifiguure. Ning sellises tunnetuslikus kõrgdimensioonis ei ole meetrum enam mingil juhul takistuseks.

See on ka mingi ühe liini loogika, mis neid lähendab?
Jah. Arvo oskab väga hästi ühehäälselt mõtet edasi anda. Näiteks “Aadama itkus” on Aadama otsene kõne kirjutatud suures osas ühehäälselt ning see loogika oli minu jaoks suur avastus ja kogemus vaatamata sellele, et me tol ajal olime juba küllaltki palju Arvo muusikat laulnud. Täitsa vapustav kohe.

Aga kas kohe algusest peale on Arvo ka istunud teiega proovis koos ja…?
Esimest korda puutus meie ansambel Arvo muusika esitamisega kokku Tallinna orelifestivalil 1999. aastal, kui gregooriuse laul oli võetud aluseks kogu festivali temaatikale ning kõik organistid tegid oma programmides midagi gregooriuse lauluga. Oli kümme kontserti ja meie esinesime seal kümne erineva kavaga. Esitasime Couperini orelimissasid, improvisatsioonilisi kavu, kaasaegset muusikat jm. Ning ühel kontserdil mängis Aare-Paul Lattik Arvo pala “Annum per annum”, mille vorm on tegelikult nagu missal. Selle puhul tekkis mul mõte, et oreliosade vahele võiks laulda väikeseid repliike päris missast, näiteks preestri ja koguduse vastused – Dominus vobiscum. Et cum spirito tuo – Issand olgu teiega ja sinu vaimuga – jne. Täiesti juhuslikult oli nii, et kontserdipäeva hommikul nägin ma Arvot katoliku kirikus missal, astusin talle ligi ja ütlesin, et õhtul laulame “Annum per annumi” juurde väikeseid lisandeid. Sel ajal Arvo palju veel Tallinnas ei figureerinud, ta oli poole kohaga välismaal. Aga ta tuli kuulama ja talle väga meeldis. Mina isiklikult olin Arvo muusikat ka varem palju kuulanud, aga ansamblina oli see meie esimene kontakt temaga. Kuigi me tema enda muusikast seal midagi ei laulnud, oli see nagu tema loo sisse minek. “Annum per annumit” oleme sellisel kujul hiljem ka esitanud ja isegi Aare-Paul Lattikuga koos plaadi välja andnud, kus on vaheldumisi Arvo Pärdi orelimuusika ning gregooriuse laul.
Arvo suuri asju ei julenud me alguses puutuda, esimene oli “Summa”, kus solistid said laulda neljahäälselt. Arvo oli siis juba rohkem Eestis ja ma kutsusin ta mõnikord ikka proovi kuulama.
Seejärel tuli “Ein Wallfahrtslied”, mis on meie ansamblile ideaalne. Laulsime seda 2002. aastal Prantsusmaal festivalil “Les Boréales” koos kohaliku kammerorkestriga.

Ja “Alleluia-Tropuse” (2008) kirjutas ta juba spetsiaalselt teile?
Jah, kuid see oli mitu aastat hiljem. Peale “Wallfahrtslied’i” saime julgust juurde. 2006. aastal kirjutas Arvo loo “Veni creator”. Ning enne, kui ta pidi loo kirjastusse ära saatma, küsis ta, kas saaksime seda katsetada – kuulata, kuidas kõlab. Laulsime siis “Veni creatorit” ja pärast seda tõi Arvo ise meile teose “Most Holy Mother of God”, mis on tegelikult kirjutatud The Hilliard Ensemble’ile, aga sobib meile ka suurepäraselt. Siis läksime mingile festivalile Itaalias ja seal tekkis Arvol “Alleluia-Tropuse” idee. Ta pidi niikuinii tšelloansamblile kirjutama, aga kuna meie olime ka seal, siis ta mõtles, et kirjutaks midagi ühiselt. “Alleluia-Tropus” ongi nõnda kirjutatud, et seda saab esitada a capella või koos tšellistidega. Hiljem seadis ta tšellopartii ka kammerorkestrile.

Seejärel olite juba nii julged, et võtsite ette “Kanon Pokajaneni”?
Nagu ma ütlesin, meil ju kogemused igasuguse muu muusika esitamisega peale gregoriaani ja vanamuusika peaaegu puuduvad. Oleme küll laulnud natuke uut muusikat, noorte heliloojate asju, Helena (Tulve) on meile kirjutanud paar lugu, samuti meie enda laulja Tõnis Kaumann ning ansambli asutajaliige Toivo Tulev. Eelmisel aastal aga käisime ühtäkki endalegi ootamatult Prantsusmaal laulmas Liszti. See oli meie jaoks täiesti tundmatu maailm. Festivali “La Folle Journée” kunstiline juht René Martin, kes teab meid juba varasemast ajast, helistas, et neil on hilisromantikute festival ja kas me ei tahaks laulda Liszti “Via crucist”. Ma ei osanud alguses midagi kosta selle peale, me sellist romantilist muusikat pole üldse laulnud, aga tema ütles, et see on täpselt meie ansamblile. Nõnda laulsimegi siis seda suurepärast teost koos väga huvitava prantsuse pianisti Jean-Claude Pennetier’ga. Järgmisel aastal pidi festivali teemaks olema vene ja ortodoksi muusika ning kuna ta tahtis meid tagasi kutsuda, siis esimene asi, mis mõttesse tuli, oli Arvo “Kanon (Pokajanen)”.

Kas pole võrdlemisi ebatavaline esitada vokaalansambliga teost, mis on kirjutatud koorile?
Nojah, aga jällegi ka “Kanoni” puhul on mõtlemine retsitatiivne ning see on meile hästi omane.

Kuid ansambli koosseisu tuli teil ikkagi suurendada?
Suurendasime ansambli koosseisu naiste võrra. Tegime küll ka ühe kontserdi Itaalias, kus laulsime vaid ühte osa “Kanonist” – “Mementot”, seitsmendat oodi – oma tavalise koosseisuga, kus oli ainult kolm naist – kaks sopranit ja alt. Aga siis mõtlesime, et kuna “Kanon” on suur teos, naised lihtsalt väsivad ära, kaks sopranit ei jaksa seda ära laulda. Nii võtsime kaks juurde, lisaks ka kolm alti. Nüüd on 16 liiget, neli igas hääles.

Kas te Arvoga ka kooskõlastasite, et hakkate “Kanoni” ansambliga esitama?
Me kõigepealt laulsime “Mementot” Itaalias ja kuna see talle sobis, siis avaldasime, et tahaksime teisi osi ka laulda.

Peale seda Prantsuse festivali olete nüüd “Kanoniga” käinud mujalgi?
Oleme Prantsusmaal käinud, Jaapanis, siin Eestis oleme laulnud ja sügisel laulame jälle Prantsusmaal ning Venemaal. Huvitav on veel, et see Prantsuse festivali juht palus, kas me leiaks “Kanonile” juurde veel mingit ortodoksi muusikat ja lõpuks kujunes programm selliseks, et me alguses laulame Cyrillus Kreegi õhtuliturgia alguslaulu ning siis tuleb “Kanon”. Ja see sobib nii hästi kokku. Kreek valmistab imeliselt pinnast ette “Kanonile”.

“Postimehes” kirjutati, et jaapanlasi üllatas teie “Kanoni” interpretatsioon?
Nad olid positiivselt üllatunud. Ma tean, et kui Eesti Filharmoonia Kammerkoor teost esitas, võtsid ka nemad inimesi juurde; neid oli vähemalt kaks korda rohkem kui meid (16). Võib-olla juba see on teistmoodi, meie ei saa anda sellist suurt kõlamassiivsust, nagu 32 suurt häält. Seetõttu on meil see kõik mingis mõttes minimalistlikum, kõla on väiksem, aga võib-olla on kõla ka sellest tulenevalt selgem ja läbipaistvam. Igal juhul annab see tunnistust, et seda teost on võimalik esitada ka väiksema koosseisuga.

Kas teie kontserdid Jaapanis olid ka osa mõnest festivalist?
Jaapanis toimus vist kõige suurem sealne muusikafestival üldse. Kontserdid olid kontserdisaalides, mis Jaapanis on kõik väga head ja uued. Nad tõesti oskavad korralikult ehitada, akustika on hea ja pealegi veel muudetav. Nii et me laulsime suurepärastes kontsertsaalides, kõige suurem saal oli 1500-kohaline, kus olid ka väiksed soolod ideaalselt kosta, käisin ise kuulamas erinevates nurkades. Selles suures saalis esinesime koos Jaapani kõige tuntuma tantsija-koreograafi Saburo Teshigawaraga. Meie laulsime “Kanoni” ja tema oli teinud koreograafia. Ta oli põhjalikult ette valmistanud, terve trupiga süübinud, tekstiga töötanud, kuulanud juba meie Prantsusmaa kontserdi salvestust ja tulemus oli väga huvitav. Patukahetsuse temaatikale töötasid kaasa ka peen valgusrežii ning hallid kostüümid.
Ma arvan, et Jaapani publikule üldiselt võiks Arvo muusika hästi sobida, kuna jaapanlased oskavad väikest asja hinnata, oskavad võib-olla detailidesse minna rohkem kui eurooplased. Nad on väga tähelepanelikud inimesed, märkavad teisi, ei trügi kunagi ja on respektiga – ning Arvo muusika on samuti selline, kus ei saa prauhti peale hüpata.

Kui palju teid Arvo ise proovides juhendas?
Nad käisid koos Noraga mitmel korral proovis. Neil mõlemal on oma väga selge nägemus, kuidas mingi asi peab kõlama. Ja eks see kõik arendab, et kui Arvo annab oma visiooni, siis see aitab meil jälle natuke edasi minna. Püüame alati aru saada, mis see on, mida Arvo tahab. Tihti on nii, et kahe peale – mida tegime enne ja mida Arvo tahab – areneb asi edasi. See on meie koostöös nende aastate vältel hästi huvitav, et asjad kõik liiguvad ja küpsevad. Mõni teine tõlgendaja on võib-olla rohkem võitlusvaimu täis, meie oleme püüdnud rohkem mõista seda, mida Arvo visioon tegelikult tähendab. See, mida me otsime kõik koos, seda ei saagi võib-olla lihtlabaselt ära seletada. Oleme püüdnud kõigest, mida ta tahab ja nõuab, aru saada ja see tõesti toob alati mingi uue kvaliteedi välja. Tahes-tahtmata, laula või loe seda teksti nii palju kui tahad, tema on ikkagi veel rohkem mõelnud selle peale. Tihtipeale aitavad ka mingid tunnetuslikud detailid. Näiteks „Kanoni” lõpus on hästi ilus lõpupalve. Naised liiguvad tertsis ja üks meeshääl retsiteerib taga kogu aeg. Partituuri on kirjutatud, et see meeshääl on bariton. Kuna aga see retsitatsioon toimub I oktavi re-noodil, siis tekkis küsimus, et kas see peab tõesti tingimata olema bariton või võib olla ka tenor. Ja küsisime Arvo käest, et miks just bariton. Siis ta selgitas, et tal oli kirjutades mõttes üks munkpreester Inglismaalt, kes oli ilusa baritonihäälega, aga laulis kõrgelt ilusti ja kergelt. Sellised asjad avavad midagi. Saad aru, et taolises fraasis tulebki leida teatud mungalik isetuse väljund, kus iga ülepaisutatud emotsioon võib muusika sisemise mõtte ja palveenergia ära lõhkuda.
Olen täheldanud, et kui teos on esitajatele juba lõpuks “selga valatud” ning mõte jookseb, on ükskõik, kuidas sa seda teed, ikka tuleb hästi välja. Ja üldse igasuguse muusika esitamise puhul – mul on küll selline kogemus, et kõik areneb nii palju, et oleks rumal ennast esimese verstaposti külge kinni aheldada ja mõelda, et nüüd nii ongi. Gregooriuse laulu puhul on samamoodi. Tihtipeale mingit lugu vanast repertuaarist välja kaevates leiad hoopis uue hingamise, mida varem ei olnud.

Mis tuleb pärast “Kanonit”? Kas te mõtlete juba, mida Arvo Pärdilt võiks järgmisena viia maailma Vox Clamantise esituses?
“Kanon” on praegu veel tegemisel. Aga kuna nüüd on meil naisi rohkem, siis võibolla saab vaadata mingeid segakooriasju, mida Arvol on ju palju.

Nii et see koostöö läheb loomulikult ja orgaaniliselt edasi?
Ma loodan küll, et koostöö läheb edasi. Arvo muusikast ei väsi ära. Laulsime Prantsusmaal “Kanonit” 11 korda ja Jaapanis 6 korda järjest. Alati on ju oht, et kui väga palju teed ühte asja, tekib küllastus ja tahad vahepeal puhata, aga Arvo muusikaga see nii ei ole. See on nagu palvetega, mis korduvad ju pidevalt, aga väsitamise asemel nad hoopis toetavad ja tugevdavad.
Meil on Arvo repertuaari kogunenud juba päris palju ning väga sooviks seda enne ka salvestada kui lauljad pensioniikka jõuavad.

Kus on teid veel võimalus lähiajal kuulata?
Esineme orelifestivalil, seejärel lähme Roque d’Anthéron’i klaverifestivalile taas Liszti “Via crucist” laulma. Septembris esitame “Kanon Pokajaneni” Peterburis ning novembris Pariisis. Kui kõik läheb hästi, siis laulame Pariisi kontserdil ka ühe esiettekande.